JK: Avishai Cohen vallandas emotsionaalse tormi

04. mai 2010

Hanna Varkki: Mõjuvamat punkti ei oleks seekordsele festivalile osanud oodatagi. See elamus lubab jazzituld vankumatult vähemalt järgmise Jazzkaareni hinges kanda.

Avishai Cohen suutis eesti džässipubliku täielikult ära nõiduda. Juba kolmandat korda ja võimsamalt kui kunagi varem. Seekord oma uue kvintetiga, eelmisest koosseisust kaasas vaid oma nime vääriline noor pianist Shai Maestro. Vastvalminud Nokia kontserdisaal, suur kui kosmoselaev, täitus paariks tunniks puhta ja jäägitult kaasa haarava helimaagiaga.

Kontserdist teeb ülevaate jazzkaar.ee veebireporter Hanna Varkki.

Esitusele tulid põhiliselt aasta eest maineka Blue Note’i alt ilmunud Aurora plaadi lood, kuid ka uut repertuaari, mis tekitas vastupandamatut isu juba järgmise kauamängiva järele. Üliedukaks osutunud kavaga on nad läbi rännanud juba peaaegu kõik maailma nurgad, aasia megalopolistest väiksemate prantsuse küladeni. Igale poole jätab see värvikas viieliikmeline kollektiiv endast maha vaimustunud kuulajad ning äranõiutute hulk kasvab iga kontserdiga. Sellele arvukale seltskonnale tekkis ka Tallinnast julgesti lisa.

Pidev teelolek andis ka kontserdis tunda. Need palad on pidevas kasvamises ja katkematus muundumises. Plaadile talletatud hoolikalt läbikomponeeritud ja geniaalselt lihtsatest meloodiatest arenesid progressiivsed, mässulised, rikkalikult täiustatud ja lõputult vormuvad lood. Kus looja tõstis justkui mässu omaenese loodu vastu. Kuid see täitis tugevalt loomingulist rolli, pannes helid elujõuliselt ja plahvatuslikult tukslema. Sekka pikkisid nad ka kergemat helihuumorit. Mitmesse loosse sisse vilksav Bugs Bunny teemalõik oli ilmselt nende omavaheline nali. Tema muusika tuksub alati värskelt ja üllatuslikult.

Kaks aastat tagasi siin oma trioga mängides andis ta oma uutest suundadest juba väikese eelaimduse Shalom Aleichem looga, mida lõpuks kogu Vene teatri täis rahvast kaasa hõiskas. Nüüd võis seda arengut näha täies ilus. Praeguses muusikas ongi tema põhiaktsent laulu peale nihkunud. See on Cohenist julge samm, mis on hoolimata mõne kuulaja pahameelest end igati õigustanud. Ning avanud tema loojaisiksusest täiesti uue, intiimsema ja sügavama tahu. Laulmine paljastab hoolimata hääle halastamatust alastusest avastuslikke sisemaastikke nii kuulaja kui laulja jaoks. Eriti tundlikult tuli see esile Alfonsina y el mar palas, mis jutustas sünge loo merepõhjas õnnetu lõpu leidnud poetessist.

Coheni hääl mõjus teraliselt ja sumedalt. Sisendusjõulisse ja salapärasesse vokaali oli varasemaga võrreldes veelgi enam idamaiseid meandreid ilmunud. Nii hääle- kui pillikäsitsuses maalib ta laiade pintslilöökidega, mis on ühtaegu jõulised ja ürgrütmilised. Üllatav oli avastada, et tema kaks instrumenti nii sarnaselt kõlavad. Karedas ja kõrbeliivases tämbris võib kuulda poognaga kontrabassikeelele tõmmates tekkivat hõõrdumist ja kaasasärisevaid ülemhelisid. Tema vokaliseerimine mõjus loodetavasti julgustavalt kõigile, avastamaks omaenese ainulaadset ja kordumatut hääleinstrumenti, mis on kahjuks paljudel uinuvasse olekusse jäänud.

Nende värvidega haakus väga harmooniliselt ka Karen Malka madal taustavokaal. Ka tema laulus on seda, mida Barthes kunagi hääle teraks (grain of voice) nimetas. Cohen tutvustas lauljatari kui häälekunstnikku. Kahjuks sai Malka teistega võrreldes ikkagi kõige vähem hääleõigust, jäädes enamasti sekundeerivaks saateks. Nendes hetkedes, mis talle anti, näitas ta aga võimast potentsiaali. Tema jõuline, kohati isegi mehelik tunnetus haakus ülejäänud ansambliga väga hästi. Sellises grupis ainsa naishingena kaasa lüües ei jäägi vist muud üle. Huviga võib oodata tema debüütalbumit, mis peaks Cohenile kuuluva Razdaz Recordz’i alt juba sel sügisel ilmuma.

Kuid eriliselt maagiliseks kujunes perkussionisti Itamar Doari soolo, mille ajaks kõik teised muusikud silmapiirilt lahkusid. Lavasügavuses rohekalt helklev dekoratsioon meenutas rippuvaid liaane. Hämaras üksildasse valgusvihku jäänud Doari manas oma lugematute löökpillidega esile elust kihava džungli. Ta toimetas pillide keskel kui mõni nõtke ja ärgas loomake. See ei olnud lihtlabasene trummi löömine. Ta mitte ei peksnud, vaid paitas taldrikuid, sahistas peopesaga karvasel trumminahal, trummeldas näpuotstega pilliserval. Tema stiil ei olnud terav, vaid vilgas. Pehme ja orgaaniline, kuid samas täpne ja reaktiivne. Silme ette kerkis ahvipoeg, kes puulatvadel läbi džungli rallib ja kõik oma teele ette jäävad olendid üles ajab ja häälitsema paneb.

Hiljuti New Yorki kolinud Shai Maestro oli seekord appi võtnud ka elektroonilised klahvid ning demonstreeris taas kord klaari ja kaunist muusikanägemust. Ainsa ühendava lülina eelmisest korrast kõlas lisaloona Remembering, mille kummitavas lummuses on põhiosa just tundlikul klaveripartiil. Kõige idamaisemaid meeleolusid tekitas Amos Hoffmani udimäng. Tema pillikäsitsus toob lugudesse vibreeriva ja rahutult võnkuva kihi. Mis toob silme ette südasuvise Jeruusalemma, kus kuumusest auravas ja lainetavas õhus linna kohal kõrguvate kuplite piirjooned häguselt sulama kipuvad.

Kokkuvõttes jättis kogu ansambel väga tervikliku mulje. Iga muusik tõi sellesse ühtsusesse rikastavalt isikupäraseid mustreid. Cohen on oma isalõviliku juhtimise alla ühendanud värvikad karakterid, kes on ka eraldiseisvana väga võimekad muusikud. Mänguruumi jagus vabalt kõigile, kuid juhtrolli osas ei jäänud mingit kahtlust. Kõige enam oli kogu kava just Avishai Coheni enda nägu.

Eesti publikusse jättis see õhtu igal juhul kustumatult lõõmava jälje. Mõjuvamat punkti ei oleks seekordsele festivalile osanud oodatagi. See elamus lubab jazzituld vankumatult vähemalt järgmise Jazzkaareni hinges kanda.

Vaata lisaks:
Kontserdi fotogalerii vol 1
Kontserdi fotogalerii vol 2

1. mail Nokia Kontserdimajas:
Avishai Cohen – kontrabass, vokaal
Shai Maestro – klaver
Amos Hoffman – ud, kitarr
Karen Malka – vokaal
Itamar Doari – löökpillid