Kontserdikaja: JK: Avishai Coheni kontsert raputas hinge

02. mai 2010

Avishai Coheni kolmas kontsert Eestimaal tõestas veel kord, et publikule meeldivad hingestatud muusikud, kelle esinemine on täis pühendumust.

Juba kolmandat korda Eesti publikule esinenud Avishai Cohen astus seekord üles oma uue projektiga, kuhu lisaks Cohenile endale kuuluvad pianist Shai Maestro, lauljatar Karen Malk, perkussionist Itamar Doari ning udi- ja kitarrimängija Amos Hoffmann. Kontsert Nokia kontserdimajas mõjus vaatamata esinemispaiga suurusele vägagi intiimse ja erilisena.

Viieliikmelise ansambli koostöös sündis muusika, mis pani publiku hoolikalt kõrvu ja tähelepanu teritama. Kontserdi esimese lisaloo lõppedes joovastunult püsti karanud publik sai kingiks ka plaanivälise teise lisaloo.

Publiku arvamusi kogusid jazzkaar.ee veebireporterid Mari Hiiemäe, Anu Baranin , Andra Roosmets ja Laura Paju.

Mikk Targo (50) laulukirjutaja ja muusik:
Kogu see šõu oli täis kõike neid värve, mida siin elus iga päev ei näe. Trummar kattis kogu vajaliku ala, vokaal oli väga hea ja pianist samuti. Peategelane oli omaette šõumees, aga temast tähtsam oli tervik. Koostöö kokku, kogu see värvide gamma andis ehk rohkemgi kui see üks, kelle pärast ma siia tulin.

Raivo (28) turundusmees:
Hüpped seinast seina. Araabiast hüpati latiinokultuuri, siis euroopalikku jazzi. See mitmekesisus ja vaheldus oli hästi huvitav. Vokaal oli mõnusalt salakaval. Ta ei olnud justkui pildil, aga eriti klaveriga koos mõjus siiski väga olulisena. Eelnevalt räägiti, et Cohen tõmbab kogu saali käima, ka siis, kui on suur saal. Ja nii oligi!
Osad, kes improvisatsiooniga siit maailmast hoopis ära lähevad, need lähevad nagu liiga ära. Cohen oli oma asjas sees küll, aga mitte üksinda, vaid tõmbas publiku ka sinna kaasa. Temaga ei saanud arugi, et ta mängiks sellele viiele tuhandele või palju neid kuulajaid siin olla võis, tunne oli sama intiimne, nagu oleks kontsert mingis väikeses saalis olnud, näiteks NO Jazziklubis. See võib-olla ongi Coheni fenomen, et ta sellist tunnet oskab tekitada.

Mart (37) ehitaja:
Jumalik anne, äärmine tundlikkus ja üksteise kuulamise oskus. Selle kitarriga mehe oleks tahtnud lavalt maha võtta. Kui teda ei oleks olnud, siis ma oleksin hulluks läinud, aga tema olemasolek aitas maa peal püsida. Kitarr oli tal parem, oud oli täitsa ülearune. Cohenit olin ma kuulnud enne, tema mulle üllatust ei pakkunud. Kõige rohkem imetlesin pianisti. Mäletan, et ka viis aastat tagasi oli Cohenil väga hea klaverimängija kaasas, huvitav, kas see oli seesama mees? See on tunnetuse küsimus, temal oli see tunnetus väga hea. Või on “Estonia” klaver ikka üks väga hea pill? Emotsioon on kahtlemata rohkem kui positiivne.

Anu, disainer, ja Viire, audiitor keskkonna alal:
See on tunne, mida ei oskagi otseselt sõnadesse panna. Iga kord pakub ta täiesti maksimaalse elamuse. Tema lauluosa oli seekord suurem, mis oli täiesti üllatav: mees kontrabassiga ja veel laulab sinna juurde. Võrreldes kahe eelmisega täiesti erinev kontsert. Kui varem oli väga jazzilik, siis nüüd oli tema juurte nüanssi muusikal juures. Kogu see bänd oli fantastiline, kokku kõlas nii hästi ja puhtalt, et mitte midagi ei häirinud. Külmavärinad tulid ja läksid, vot nii hea oli. Kui ta uuesti peaks tulema, siis ei teki enam kahtlustki, püüan ka sellele kontserdile minna!

Kersti:
See oli esimene kord Avishai’d kuulata. Väga mõnus ja eksootiline oli. Tundus liigne istuda, oleks tahtnud ennast liigutada, istudes ei saanud täit muusikat endast läbi lasta.

Kaja, Kunstiakadeemia tudeng:
Nad tõsiselt naudivad tehtut, see ongi see maagia, mis kontserdile ikka ja jälle kutsub. See oli mul teine kord Avishai kontserdil käia. Kõik on väga veenev ka publikule, tegemist on ju väga kõrge professionaalsusega, mis muudab kontserdi veel erakordselt heaks.
Avishai’l olid kaasas sama pianist ja löökpillimängija, kes eelmiselgi korral. Pean mainima, et tegu on väga kõrgtasemel pianistiga! Niivõrd hästi oli kõik see kontsert üles ehitatud, need aktsendid läksid kokku ja suhteliselt keeruliste rütmidega mängimine sealjuures, fantastiliselt hea tase!

Anu Baranin, jazzkaar.ee veebireporter:
Ootasin seda kontserti pikka aega ning emotsioon on vägev. Tohutult meeldib Avishai graatsilisus ja kirglikkus kontrabassi sõrmitsemisel, tantsiskledes ja silmanähtava kergusega liigub pill mehe käte vahel, nagu tantsule palutud tütarlaps. Raske on leida teist nii nauditava mängustiiliga bassisti, kes oma esinemisi niimoodi naudiks ning ka publikut heaolupisikuga köidaks. Cohen’i asjatundlik kontserdikava ülesehitus, kompositsioonid ja arranžeeringud mõjuvad ning hoiavad pinget esineja ja publiku vahel kontserdi lõpuni. Tervikliku naudingu aga pakub kvinteti koostöö, kus läbivad liinid on küll triole üles ehitatud, aga muusika mõjub ja keegi pillimeestest pikalt pealtvaatajaks ei jää. Nauding omaette on löökpillimängija/trummari Itamar Douari’ mitmekülgsus – mees nagu rütmiorkester.

Laura Paju, jazzkaar.ee veebireporter:
Avishai Coheni ansambel viis kuulaja erilisse maailma, kus kohtusid maailmamuusika ning jazz, sügav mõtlus ja latiinopillerkaar. Seekord oli küllaltki olulisel kohal ka vokaal. Hispaania ning heebreakeelsed laulud kõlasid justkui ürgsed hümnid, mis sulandusid hüpnootilise rütmiga helimaastikku, jättes samas piisavalt hingamisruumi virtuoossetele soolonumbrite jaoks.

Muusikud andsid endast laval kõik. Kui kõlas ametliku kava viimane pala, tundus, et vähemalt pool kontserti on alles ees. Täielikus ekstaasis jätkas ansambel üksteiseks üleminevate lisalugude esitamist, seda mõistagi vaimustunud publiku jätkuvate ovatsioonide saatel.

Nele, üliõpilane:
See oli nii lahe. Ma olen varem Avishai Cohenit kuulanud muudest allikatest, aga kontsert oli minu jaoks esmakordne. Üks tuttav soovitas, kes on tema tohutu fänn. Kontserdil olles selline tunne, et iga väiksemagi detaili peale oleks tahtnud aplausi anda. Terve selle aja olekski ainult plaksutanud, eriti kui ta ise mängis ja tulid tema soolo-osad. See on niivõrd kummaline tunne, muusika on ju tegelikult väga abstraktne. Näiteks anekdootide puhul on nii, et keegi räägib selle ära ja siis kõik saavad aru, et oo, nüüd ta rääkis nalja. Aga kui Avishai Cohen mängib mingeid noodikesi ja siis järsku täiesti ootamatu koha peal – kõigil hakkab naljakas. Ma lihtsalt niivõrd kaifisin kogu kontserti ning seda emotsiooni, millega seda tehti.

Liina, riigiteenistuja:
Mulle väga meeldis, kohe nagu hinge puudutas kuidagi. See on mu viimase aja üks suurimaid kontserdielamusi. Kunagi käisin Berliinis Jan Garbareki kontserdil, siis tekkis sama tunne. Puu laulu (Alon Basela) ajal voogas energiat lainetena, nii et lausa südame alt läks soojaks. Vahepeal ta (Avishai Cohen) laulis nagu kuskilt kaugustest, justkui üksik hääl kõrbes. Siis jälle tekkis kujutlus mereäärsest paigast, kus maapinnale langeb ere hommikuvalgus.

Kaspar, muusik:
Väga armas kontsert oli. Avishai Coheni muusika on isegi natuke selline põhjamaine või vaoshoitud, kuidagi Eesti publikule läheb see hästi peale. Selline hästi meditatiivne, just sobib eestlase meelelaadiga. Muusikalisest küljest on tegemist pigem maailmamuusika kui jazziga, kuid Avishai Cohen on niivõrd originaalne looja, et teda ei anna üldse kellegi teisega võrrelda. Olen ka ise tema lugusid mänginud, tegelikult on need suhteliselt keerulised. Nendes palades on palju polürütmiat, mis tähendab, et iga muusik mängib justkui oma rütmi, aga kokku kõlab see ikkagi nagu üks tervik.

Vaata lisaks:
Kontserdi fotogalerii vol 1
Kontserdi fotogalerii vol 2

1. mail Nokia Kontserdimajas:
Avishai Cohen – kontrabass, vokaal
Shai Maestro – klaver
Amos Hoffman – ud, kitarr
Karen Malka – vokaal
Itamar Doari – löökpillid