Jazzkaare ajal Clazzis toimunud jämmide ajal köitis tähelepanu lauljatar Tia Carroll, kes on leidnud endale Eestis tulise fännklubi.
Jazzi ja kogu levimuusika „vanaisa“ bluus on oma juured sügavalt ka eestlastest pillimeeste hinge ajanud ning ühendab muusikuid nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Marje Ingel uuris, kuidas juhtus, et Tia Carroll Eestisse esinema tuli, ning kuidas ameerika lauljatar ja eesti noored muusikud kokku said.
Järgnev ülevaade toetub lauljatar Tia Carrolli, kitarrist Laur Joametsa ning restorani Clazz muusikavaliku eest hoolitseva Riin Urbanikuga vesteldes tehtud märkmetele.
Tia Carrollit on võrreldud Tina Turneri ja Aretha Frankliniga, kuid teda kuulates saab selgeks, et tal on oma isikupärane hääl ning teda on võimatu kellegagi segi ajada. Kindlasti on just see põhjuseks, miks ta on olnud oodatud avaesineja mitmete maailmakuulsate artistide kontsertidel, nagu Ray Charles, Patti LaBelle jt.
Kohe kui lauljatar poodiumile astub, tekib lava ette Tia Carrolli fännirühm. Rokkiv bluus võidab südameid kohe algusest peale (umbes sedasorti muusikat on Eestis teinud Compromise Blue). Tantsupõrandale tuleb esimene julge paar juba neljanda loo ajal. See kannab nime „Fever“ ehk „Palavik“. Tia Carroll ei lase temperatuuril langeda ja palub järgmist lugu publikul kaasa laulda. Selleks on „Every day I have the blues“. Rahvas annabki endast parima. Pärast Tracy Chapmani lugu „Give me one reason“ tehakse paus ja ma kasutan juhust, et muusikutega vestelda.
Tia Carroll jutustab oma Eestisse sattumise eelloo: klubi Clazz omaniku soomlasest sõber kuulis tema esinemist San Franciscos kolm aastat tagasi. Nad vestlesid põgusalt ning sealt sai alguse nende kirjavahetus. Lõpuks leidiski lauljatar end Eestisse sõitmas. Kui ma küsin, miks ta ei võtnud kaasa oma bändi, vastab Carroll, et ansamblis on 9 liiget. Nii suure kollektiiviga kontsertreisi korraldamine oleks kahtlemata olnud keerukam ja kulukam kui solisti praegune visiit. Küllap oleks ta saanud tulla ka väiksema koosseisuga, kuid – milleks tuua kaasa oma bändi, kui siin on nii suurepärased pillimehed juba ees! – hüüatab Tia.
Eestisse sõitmine oli tema jaoks seiklus. Ta armastab laulda ja selleks, et teda siin laulmas kuulda, tuli lihtsalt paluda. Tallinnasse jõudis ta esmaspäeval, oma siinse saatebändiga kohtus teisipäeval ja neljapäeval oli neil juba esimene ühine kontsert. Tia ütleb, et oleks nende poistega justkui kogu elu koos mänginud – kuigi nad jõudsid enne esinemiste algust teha vaid kaks proovi.
Kui hiljem Riin Urbaniku käest küsin, kust niisugused noored ja andekad pillimehed leitud on, vastab ta, et neil on umbes kümmekond noort muusikut, kes erinevate koosseisudega Clazzis mängimas käivad (sealhulgas kolmapäevastel Otsa-kooli jämmidel, sest enamik neist õpivad veel muusikakoolis) ja kui mõni välisartist külla tuleb, komplekteerivad nad saategrupi just neist noortest.
Rääkides Tia Carrolli saatebändist, ennustab Riin Urbanik kitarrist Laur Joametsale suurt tulevikku. Ta on veendunud, et viie aasta pärast tuntakse seda meest juba mitmel pool Euroopas.
Clazzis püütakse muusikutele luua tunnet, nagu oleks see nende teine kodu. Clazzi klubi rahvas saab enda kohta peatselt palju kiidusõnu lugeda just Tia Carrolli vahendusel, sest ta on ühtlasi ajakirja „Southern soul“ vabakutseline kaasautor. Tal on plaanis seal nii enda kui juba varem Clazzis esinenud ameerika lauljatari Keysha kogemusi kajastada.
Enne kui Tia Carroll lavale tagasi minema peab, küsin temalt, kas ta on jõudnud Jazzkaare ajal ka teiste artistide kontserte külastada. Ta vastab, et nende kontsertidel ta ei käinud, kuid kuulis neid Clazzis jämmimas – ja see kinnitab veel kord, et klubis on hea õhkkond, kui muusikud sinna koos mängima tulla tahavad.
Jämmimas saab ka Tia Carrollit veel kuulda: ta osaleb 30. aprilli Otsa-kooli jämmil, esineb seejärel veel paar õhtut Clazzis ning lendab juba 5. mail otse koju tagasi. Niisiis kiirustage, need, kes teda veel siinmail esinemas näha tahavad!
Eesti muusikuid võib aga kuulda erinevais koosseisudes nii Clazzis kui mujal. Laur Joamets selgitab, et trummar Kristjan Kallas esineb koos Inese ja Ewert Sundjaga ning tema ise mängib Freddy’s Blues Bandis. Bassist Siim Usinat olen aga juba minagi Susanna Alexandra saateansambli ridades kohanud.
Bänd läheb taas lavale ja põrand saab saab tantsijaid täis. Kõlavad tuntud hitid „Ain’t no sunshine“, „Proud Mary“, sekka ka mõned jazzistandardid bluusivõtmes nagu „At last“ ja „Thrill is gone“. Keegi publiku hulgast lisandub lavale suupilli mängima ja kui ansambel lõpuks oma etteaste lõpetab, saadab neid tuline aplaus.