Kontserdikaja: JK: Boi Akih tegi laval teatrit

26. aprill 2006

Jazzkaare veebireporter Rivo Randver käis kuulamas Boi Akihi ja sattus vaimustusse solisti Monika Akihi häälest ning bändi teatraalsest esinemisest.

Boi Akihi kontsert Vene Kultuurikeskuses 26. aprillil oli võrreldav teatrietendusega. Iga muusikapala oli pigem kui omaette vaatus. Kohati nii naljakas, et naera või hingetuks, kuid muusikaliselt ilus, no tõesti väga ilus. Huumorist hoolimata ei saanud kahelda siiski muusika tõsiduses ja siiruses. Selle rahvamuusika maiguga muusika täielikuks nautimiseks ei piisanud vaid selle kuulamisest, seda pidi kindla peale nägema.

Publik reageeris igale loole ja soolole tuliselt heakskiitvalt. Ükskõik, kes soleeris või missugune oli loo karakter. Printsess Akih on vokaal-instrumentaal ansambel, kus vokaalseid võimeid kasutavad kõik liikmed. Kõige säravam oli selles vallas aga loomulikult lauljatar Monica Akihary. Solisti vokaalsed oskused olid hämmastavad. Monica Akihary tõi oma hääle abil kuuldavale suhteliselt müstilisi helisid. Ei julgeks väita, et oli arusaadav, keda või mida naisterahvas parajasti imiteeris. Igal juhul tegi ta seda kõike isikupäraselt ja vaimustust tekitavalt. Hääleulatusel ei paistnud sugugi piire olevat ja improviseerides näitas lauljatar selgesti, et ideedest puudu ei tule.

Enamasti kõlas vokaalne osa arusaamatus keeles ja Akihary kasutas selget teksti vähe. Pigem armastas lauljatar seigelda silpidel. Siiski oli kavas ka kuigi palju ingliskeelseid palu, kuid nende jälgimiseks pidi ikka väga hea tahtmine olema, kuna instrumentaalsel osal oli ansambli muusikas märksa tähtsam roll.

Boi Akihi silmapaistvaim instrumentalist oli kahtlemata meisterlik tšellist Ernst Reijseger. See mees oleks võinud täiesti vabalt soolokontserdi korraldada. Tema instrumentaalsed võimed olid piiritud ning teatraalsus laval pisaraid tekitavalt koomiline. Ernst Reijseger on üks neist paljudest Jazzkaarel üles astunud muusikutest, kellele võiks süüdimatult ka parima instrumentalisti tiitli anda. Poleks vist väga vale väita, et tšello muutus selle mehe käes oma olemuselt totaalselt. Sageli käsitles mees pilli kui basskitarri, veidi aja pärast omandas see sümfooniaorkestris aukohal asuv instrument löökpilli funktsiooni.

Ühel hetkel hüppas tšellist lavalaudadelt rahva sekka, tegi imelikke liigutusi, suhtles omal moel naerulsui publikuga ja tekitas musitseerimisega ovatsioone. Väga muljetavaldavalt oskuslikult suutis mees klouni mängides täieliku publikupoolse austuse välja teenida.

Kitarrist Niels Brouwer oli kogu selle ideaalselt hääles segaduse allikas. Tema sulest on pärit kogu kontserdil kuuldud muusika. Nii kitarrist kui ka tablamängija Sandip Bhattacharya olid mõlemad laval suhteliselt tagasihoidlikud, mõlemad istusid vaikselt oma kohal ja nõudsid pilke erinevalt ansambli teisest poolest vaid improviseerides. Mõlemad tegid seda väga meisterlikult.

Kui kuulajal tekkis Boi Akihi plaati või plaate kuulates vaimustus, siis kontserdielamus võimendas seda kindla peale vähemalt kolmekordselt. Kes ei käinud – häbenege!