JK: Bonzo: Oluliselt paremaks minna ei saa

30. aprill 2006

Bonzo ja Tõun on enda muusikas niivõrd kindlad, et vajadust kontserti eriliselt ette valmistada nad ei tunne ning tunnistavad inetrvjuus Jazzkaare veebile, et oluliselt paremaks nad enam minna ei saa.

Bonzo ja Tõuni koostöö on laabuv ja pingevaba. Omavaheline läbisaamine näib väga hästi klappivat ning ka intervjuud andma tulevad nad kahekesi koos. Eksootilise välimusega Bonzo mõjub pisut kohmetuna ning väidab, et ega tema pole eriline jutumees, kirjutab Mari Hiiemäe, kes meestega juttu käis puhumas.

Kui laval laveerib Bonzo galantse džentelmenina, siis püüne taga mõjub ta mõnusalt omasena, nagu oleks tegemist vanema vennaga, kes suhtub sinusse küll hästi, kuid kel pole parajasti jututuju. Tõunil jagub värskeid vaimusähvatusi ning sõnastamisosavust ning koos moodustavad muusikud sümpaatse terviku.

Miks te laulate eesti keeles?
Tõun: „Meile meeldib. Eestlasele jõuab eestikeelne sõnum paremini kohale.”
Bonzo: „Ma olen mitmeid aastaid laulnud inglise keeles ja ühekorraga sai see isu otsa, avastasin eesti keele võlu.”
T: „Kui me laulame inglastele, siis laulame inglise keeles ja kui eestlastele, siis eesti keeles.”
B: „Tahame, et kuulajad aru saaksid.”

Kust saab laul alguse, kuidas ta sünnib?
B: „Minu arust seal polegi mingit loogikat. Kui ma viskan tekstile pilgu peale, siis ma tunnen selle kohe ära. Kas ma võtan selle omaks või ei. Kas ta mulle meeldib või mitte.”
T: „Piinlik ei tohi olla.”

Kes tekste kirjutab?
B: „Erinevad kirjutajad. Ise muidugi ka. Mõned on juhuslikult sattunud tekstid.”
T: „Rakvere teatri näitlejaid on terve pinutäis, kes kirjutavad, siis poogen.ee terve pinutäis noori andekaid talente.”
B: „Üllar Saaremäe on üks autoritest . Tema kirjutas näiteks ilusa laulu nimega “Kuuotsija”.”

Kumb peab olema enne, kas viis või sõnad?
B: „Pole oluline, kuidas juhtub. Mõne teksti peale on mul väga raske viisi kirjutada.”
T: „Mul on väga lihtne!”
B: „No sa oled andekas inimene.”
T: „Ma ei ole küll eriti palju seda teinud, aga kui vaja on, siis töömees ei vali. Kui on hea tekst, siis tuleb viis hästi kergesti.”

Siit tuleb välja, et teil on olulistele asjadele erinev lähenemine. Kas teie natuurid on väga erinevad?
B: „Kindlasti on märksa erinevamaid inimesi. Mingisugused vaated on meil suhteliselt sarnased. Võib-olla me oleme sobivalt erinevad ja täiendame üksteist. See, mida ühel ei ole, seda lisab teine juurde ja vastupidi. Üldjuhul me ei sea üksteisele piiranguid, anname üksteisele vabad käed ja oleme solidaarsed.”

Kui te võrdlete ennast teie võimaliku maksimumiga, siis kuhu olete praeguseks jõudnud?
T: „Ma ei arva, et see mingit tõusu- ja languskõverat mööda käib, pigem läheb see tasapinnaliselt sirgjoont mööda. Kindlasti tuleb vahepeal ka mingeid muutusi ja teistsuguseid plaate, aga see ei pea tähendama meie tõusu või langust.”
B: „Iga plaat on omamoodi kogemus. Meil ei ole plaani minna halvemaks ja oluliselt paremaks ka ei saa minna, bänd on täpselt selline, nagu see on.”

Kas Unelmate Orkestril on oma liider?
T: „Alari Piispea on see mees. Tema paneb ansambli kõlama. Tema on arranžeerija, tema teeb seaded. Ta on teinud nii kontsertidele kui ka mõlemale plaadile.”

Kas teie laulud jääksid samaks, kui teist kumbki koosseisus lahkuks?
B: „Sõltub sellest, kes lahkub. Kui mina ja Tõun mõlemad lahkuks, siis kindlasti ei jääks.”
T: „Mingisugune koor lemmikutest ilmselt jääks samaks.”

Kuidas määratleksite stiili, mida viljelete?
B: „Mina ei oska sellele küsimusele vastata. Tavaliselt küsitakse, et mis stiili te teete. Mina ei oska oma muusikat kirjeldada. Järjest rohkem paneb õlgu kehitama.”
T: „Mõttetu küsimus. Miks üldse peab tegema mingis stiilis muusikat. Kes suudab neid piire murda ja teha oma rida, see on palju huvitavam.”

Mida te arvate jazzmuusikast?
T: „Kuulame palju jazzmuusikat, oleme veendunud, et jazz ei koosne tänapäeval ainult standarditest. Mujal maailmas nimetatakse jazziks ka seda muusikat, mida meie teeme. Anne Erm siin natuke muretseb, et kas me ikka kontserdil teeme jazzlugusid ka. See on seesama asi, et miks me peaks tegema nii, nagu teised teevad või nii nagu peab. Seda kiftim, kui me teeme sellist stiililiselt vaieldavat asja. Lugu peab hea ja huvitav olema. Mis stiil, milleks üldse!”
B: „Me teeme selliseid lugusid, mis meie seest tulevad ja neile ei saagi mingit žanrit juurde kleepida. Seda saab mõjutada mingite instrumentide kasutamisega. Ma ei mõtle kunagi, et nüüd ma istun maha, võtan pilli kätte ja hakkan jazzlugu tegema.”

Kas olete loomult optimistlikud?
B: „Ma ei saaks öelda, et ma pessimist oleks. Päris muretu see ellusuhtumine ka ei ole. Hetkel on mu päevad väga pingelised, aga see on mööduv. Üldiselt olen ma üpris laisk ja lasen asjadel vabalt voolata omaenese teed mööda. Ma eriti ei sekku nendesse, lõpuks nad kõik lahenevad ära. Mõnikord võiks ehk rohkem muretseda, aga ma ei muretse eriti. Küll kõik läheb.”

Kuidas lõõgastute, kui pea pingeid täis on?
B: „Tavaliselt joon ma ennast täis. Ei oskagi lõõgastuda, ma ei teagi, mis see tähendab.”

Kui tihti te Unelmate orkestriga esinete?
B: „Mitte väga tihti. Selle orkestriga õigupoolest väga harva, tahaks rohkem.” T: „Järgmine suurem esinemistesari tuleb detsembri keskel, Eesti Kontserti vahendusel käime kõik suuremad kontserdisaalid läbi, Jõhvi kontserdimajani välja.”

Aga väljaspool Unelmate Orkestrit?
B: „Meil on omad tegemised küll.”
T: „Jää-äär on selline vana ja väsinud bänd, mis on nagu vulkaan, aeg-ajalt purskab tuld välja, siis on jälle rahu.”
B: „Seal võib küll seda nivooskaalat märgata.”
T: „Kahekesi tegeleme suhteliselt stabiilselt.”

Kuidas toimub esinemiseks valmistumine?
T: „Me ei valmistu eriliselt, meil on neid esinemisi ikkagi nii palju olnud. Väike närv on võib-olla vahel sees.”
B: „Siis, kui selle suurema seltskonnaga esinemine, siis on väike ärevus, et kas kõik ikka kokku kõlab, sest neid esinemisi on nii harva. Aga kahekesi on see nii igapäevane nagu hammastepesemine. Päev nagu päev ikka.”