Kontserdikaja: JK: Bossastaar João Bosco tekitas kuumi emotsioone

25. aprill 2009

João Bosco jäi silma mõnusalt enesekindla artistina, kes bossa ja samba asemel võinuks laulda ükskõik mida – nii hiphoppi kui reggae‘t – ja ikkagi suutnuks publiku ilma suurema vastupanuta ära taltsutada.

23. aprillil kell 18.00 alustas Eesti jazzipubliku kuumaks kütmist João Bosco Sextet. Kodumaal Brasiilias väga kõrgelt hinnatud ja tunnustatud laulja suutis koos suurepäraste muusikutega kevadiselt jahedad eestlased üles soojendada ja bossarütmidega kaasa tõmmata. Kõlas nii temperamentselt energilist muusikat kui ka mahedat laulu kitarri saatel.

Kuuma elamuse võrra rikkamate inimeste kontserdijärgseid muljeid küsisid Mari Hiiemäe, Andra Roosmets, Anu Baranin ja Birgit Kastepõld.

Mari Hiiemäe:
Brasiilia bossameister João Bosco pakkus publikule nii omaloomingut kui bossanoovaklassika töötlusi.
Kolmest teemablokist koosnev kontsert algas kiiretempolise ja sütitava osaga terve bändi osavõtul. Sellele järgnesid Bosco sooloesituses Jobimi jt klassikute lood veidi väntsutatud ja töödeldud kujul. Kontserdi lõpuosas liitus Boscoga taas bänd, et esitada üheskoos aeglasemaid bossaballaade.
João Bosco jäi silma mõnusalt enesekindla artistina, kes bossa ja samba asemel oleks võinud laulda ükskõik mida – nii hiphoppi kui reggae‘t. Ja ikkagi publiku ilma suurema vastupanuta ära suutnud taltsutada.

Birgit Kastepõld:
Valgusvihkude keskel viieliikmeline ansambel, iga liige justkui eraldi isiksus, pakkudes omalt poolt parimat. Esimesena torkavad ansambli puhul silma liigutused, kiire hääldus ning eriilmelised grimassid. Kiired liigutused toovad kõrvu laulude osi, milles justkui João Bosco beatbox’iks. Ansambel tundus laval hästi kinnine, publikuga sellist vahetut suhtlust ei olnud kui mõnel varasemal õhtul esinenud artistil. Lõunamaist õhustikku lisasid ilmselgelt löökriistad, tekitades tunde, et praegu võiks olla palmide all, nautida mere ääres viibimist ning küpseda palmi all pruuniks.

Raivo Tafenau, muusik:
Ütlen kohe alustuseks, et olen kontserdist totaalselt vaimustunud. Bosco tegi oma ansambliga seda, mida ootaksin igalt kontserdilt – mängis oma muusika suureks. Brasiilia samba ja argentiina tango, minu meelest need kaks muusikastiili on ainukesed maailmas, milles on esindatud kõik inimese emotsioonid ühekorraga: naer, nutt, hingevalu, mõtisklus, armastus jne. Ja inimesed vaimustuvad, olgugi et enamik ei saa aru, millest lauldakse. Milline dünaamika, helipilt ja seaded! Helistasin oma ansamblikaaslasele Sergio Bastosele ja rääkisin, kuhu olin sattunud. Selle peale vastas Sergio, et João Bosco on tema lemmikartist juba läbi aegade ning paremaid muusikuid kui tema ansamblis polevat võimalik Brasiiliast leida. Täistabamus! Tänud Jazzkaarele!

Romi, kodune:
Muusika mulle meeldis. Ma ei tea, kas solist ei osanud hästi inglise keelt või miks ta otsustas üldse mitte midagi rääkida… Mina ei tunne ise nii hästi Brasiilia muusikat, ma oleks tahtnud teada, kas need olid enamus nende enda lood või olid need mingisugused Brasiilia muusika klassikud. Ja veel midagi sisu kohta ka, kuna peaaegu ühtegi sõna portugali keelt ma ka ei oska, sellepärast oli natukene raske teemasse sisse elada. Püüdsin üksikuid sõnu haarata, et mõista, millest laul räägib. Muusikud tundusid väga heal tasmel ja paistis, et nad ise ka nautisid seda, mida tegid. Üldiselt ikka meeldis, aga nüüd peab natuke tagant järgi lugema, et mis muusikat nad esitasid.

Karel, kitarrist:
Keelest ei saanud aru… Aga kontsert oli hea ja tutvustas selle piirkonna muusikat ka. Minu meelest see läbimurde hetk, kui muusika hakkas paremini kohale jõudma, oli siis, kui Bosco üksinda laulis. Siis jõudis see nagu kõige paremini kohale. Kui teised muusikud pärast tagasi tulid, siis oli kõik ka kuidagi orgaanilisem ja loomulikum.

Epp ja Anne:
Väga rahule jäime, väga kaasakiskuv oli ja samas väga lõõgastav. Hästi mõnus oli. Jäime mõlemad väga rahule.

Urve:
Kontsert meeldis, aga eriti meeldisid löökpillimehed. Vahelduseks on väga mõnus sellist muusikat kuulata. Mulle meeldis see samba ja bossa. Mis on kaugelt ja huvitav, seda on alati põnev kuulata, et maailma avaramalt näha ja kuulda.

Urmas (55), massöör:
Kuum kontsert. Brasiilia muusika meeldib mulle juba lapsepõlvest peale. Bänd oli terviklik, Bosco võrratu. Nii hääl kui kitarrimäng ansamblis, nii bossalik kui sambalik osa esinemiskavas olid heas proportsioonis. Ainuke viga oli see, et esimene osa oli üle võimendatud, nii et kõrvad hakkasid kumisema. Oleks võinud natuke bassi maha võtta. Üldemotsioon jäi hea.

Heiti (38), fotograaf:
Keel oli selline, et midagi aru ei saanud, aga rütm oli lummav. Kõik ootused said täidetud. Mõnus ladinaameerikalik relax-feeling.

Õnne (38), koolitaja:
Kontsert koosnes eri osadest, algusest, keskpaigast ja lõpust ja minu meelest läks see iga osaga paremaks. Algul tegi Bosco oma bändi muusikat, mis minu jaoks oli liialt kiirrong. Klassikaliste lugude osa, mida ta esitas soolona kontserdi keskosas, vastas keskmise kuulaja ootustele, kelleks ma ka ennast pean. Lõpp, kui ta laulis jälle koos bändiga oli jälle hea, veidi rahulikum. Tõeline pärl oli ametlik lõpulugu, seal oli sees Brasiilia hing ja rütm.

Elle (44), kodune:
Kiirematele lugudele oleks tahtnud tantsides kaasa elada. Kontsert oleks võinud kauem kesta. Just kui hakkas selline tunne sisse tulema, siis lõppes kontsert ära. Sellist koosust nagu kahed trummid ja kolm kitarri lava peal oli hea näha. Kava oli vahelduva rütmiga, eriti hea oli sooloosa.

Noorem naine:
Ma ei ole käinud varem sellist Brasiilia muusikat kuulamas. Mind on iga aasta Jazzkaar huvitanud, sel aastal otsustasin tulla kuulama Brasiilia muusikat. Kontsert oli kaasakiskuv ja köitev.

Vanem naine, pensionär:
Vapustav! Muusikud elasid niivõrd sisse, tundub, et nad magavad ka nende pillidega. Lausa nutma ajab see meenutamine. Mu vend on trummilööja, seetõttu natukene jagan neid asju.

Noorem meesterahvas, Brasiilias käinu:
Olles käinud Brasiilias, jäi mulle selles esinemises miskit puudu.

Mingo Rajandi, kontrabassist:
Mulle tuli kontserti kuulates rohkem meelde, kui meenutas. Ma olen tema suur fänn. Minu jaoks oli see nostalgiline ja teadsin neid lugusid. Ma ei pannud ümbritsevat tähele, mul tekkis tunne, mis tekkima pidi.

Médéric Collignon, muusik:
Ma nägin teda üle pika, viimati kohtusin temaga 15-16 aastat tagasi tema trioga Pariisis. Mul oli teda hea meel näha ning kontsert mulle meeldis väga.

Ines:
Ülikuum, tekitas tunde, et peaks Lõuna-Ameerikasse minema. Istusin esimeses reas ja minu meelest oli see selle kontserti kuulamiseks ideaalne koht.

Pauli, 20ne Jazzkaare festivali külaline:
Absoluutselt fantastiline. Minu meelest natukene parem kui Al Jarreau. Brasiillastel on oma stiil – neil ei ole bossanoova, neil on oma muusika. Ma olen alustanud Brasiilia lindistuste kogumist.

Tiina, jurist:
Fantastiline! Energia, mis seal laval oli, oli fantastiline. Muusikute tohutult vaba olek ja nende näoilmed. Mul oli kogu aeg naeratus näol, lõpus tundsin, et kõik lihased jäävad valusaks.

Aule (töötab haridusvaldkonnas):
Mind inspireerib klassikaline jazz ühendatuna rahvusliku stiiliga, see oli just see, mis täna siin aset leidis. Oli näha, et inimesed naudivad, mida nad teevad, laval ei olnud mingit mõttetut müra, igal pillil oli oma eriline meloodia mängida. Need imelised viisid ja ladinarütmid ning loomulikult see ilus hääl muutsid kontserdi väga nauditavaks!

Teve (noorsootöötaja ja filoloog):
Ma olin veidike üllatunud, et inimesed kuidagi rahulikult ja vaikselt istusid, aga kontsert ise oli väga hea! Eriti meeldis, kuidas esinejad ise muusika sisse läksid ja rahva sisemiselt kuumaks kütsid! See kontsert inspireeris mind väga, nüüd lähen koju portugali keelt õppima!

Andres Mesikäpp (ajakirjanik):
Alati ma vaatan pigem ladinamuusika poole, Brasiiliasse, vahel ka teisi, kui jõuan, valik on igatahes tohutult suur ja kõikjale kahjuks ei jõua. See kontsert tuli otse südamest, sest brasiillased esinevad siiralt. Täna tundsin, et alguses ei läinud nad väga hästi käima, võib- olla ei olnud kohanenud, aga pärast kontserdi keskpaika lõid juba korralikud samarütmid välja! Brasiillased toovad endaga alati palju päikest kaasa- neid on rõõm vaadata ja kuulata!

Karin (töötab hulgikaubanduses):
Minule läks täna kuidagi eriti peale ballaadilik ja vaiksem osa- see ei olnud mitte kümnesse, vaid lausa sajasse, ka see punakas- oranž taust oli just minu jaoks loodud! Brasiillastega on kord nii, et esialgu ei jõua need rütmid meie, põhjamaa inimesteni, aga lõpuks sulatavad nad meis viimse kui jää, nii et mina olen kohe väga-väga rahul! Mulle on endale ka öeldud, et ega ma ikka päris puhas eestlane ei ole, mingi selline mõnus särin on sellist muusikat kuulates sees, seetõttu panigi just eriti imestama, et see ballaadilik osa mulle nii hinge läks! Eriti vahva on veel see, et terve see punt- nad on sellised eakad ja neil ei ole seda välist nooruslikku särtsu, et oma kehakeelt väljendada ja ühtäkki sa näed, kuidas sealt tuleb kordamööda üks kehaosa ja siis teine, just sellises brasiillaslikus temperamendis! Väga eriline tunne on ise näha, kuidas inimesed teevad oma muusikat südamest ja naudinguga!

Urmas ja Kadi, (ettevõtte juhid):
Muusika on selline hästi isiklik asi, see mõjub igaühele erinevalt! Aga samas, eestlastele on ikka väga vaja seda Brasiilia päikest! Väga meeldib see muusika, eriti samba ja bossa! Kui mõned inimesed suhtuvad istekohtadega samba- ja bossakontsetitesse natuke ebausklikult, siis mina arvan, et ei pea tingimata kaasa liikuma, saab ka passiivsemalt kuulata! Jube hea on silmad kinni seda nautida!

Merle (dekoraator):
Väga hea, selline spetsiifiline muusika, kohati sellises keeles, millest kahjuks aru ei saanud, seetõttu eriti hästi läks kindlasti peale see viimane lugu! Kõik oli väga professionaalne ja mõnus! Esinejad oleks võinud publikuga rohkem inglise keeles suhelda, oleks rohkem aimu saanud, millest nad laulavad!

Jei Virunurm, muusik:
Ta on väga tuntud artist ja kitarrist Brasiilias. João Bosco on mõjutanud teisi muusikuid: kirjutanud palju kuulsaid laule, mida praegu teised laulavad ning on eeskujuks kitarristina. Võib-olla ei ole ta Euroopas nii tuntud kui Brasiilias, sest kõik olid siin vaiksed, sest nad ei tea laulusõnu. Brasiilias on nii, et kõik laulavad esinejale südamest kaasa, ka vaiksemaid laule, kõik naudivad. Siin olime meie Denise Fontouraga ainsad, kes sõnu teadsid ja kaasa laulsid. Brasiilias ei ole kunagi nii, ei keegi ei laulaks kaasa. Võib-olla sellepärast kaotas kontsert ka osa oma energiast.