Kontserdikaja: JK: Brasiiliat esindas seekord võluv Leny Andrade

26. aprill 2008

Leny Andrade – madala sensuaalselt mõjuva vokaaliga Brasiilia sambakuningannade absoluutne tipp – oskab end laval suurepäraselt kehtestada.
Publiku ja enda muljeid jagavad Ivo Heinloo, Laura Paju ja Helene Urva.

Enda ja publikult kogutud muljeid 26. aprilli õhtul Estonias esinenud Leny Andrade ja Sambop Bandi kontserdilt jagavad Ivo Heinloo, Laura Paju ja Helene Urva.

Ivo Heinloo:Leny Andrade kuulub Brasiilia sambakuningannade absoluutsesse tippu. Tal on teistest eristuv madal ja sensuaalselt mõjuv vokaal ning daam oskab end laval suurepäraselt kehtestada. Lugude sissejuhatamise ning lauludevaheliste tühimike täitmises on Andrade eeskujuks paljudele sama alaga tegelejaile.

Jazzkaarel astus Andrade üles muljetavaldavalt virtuoossetest muusikutest koosnenud bändiga. Publik ei tahtnud Andradet kontserdi lõppedes enam kuidagi lavalt ära lasta ning brasiillanna ise loopis esinemispaiga suhtes vaid ülivõrdeid (Beautiful country! Beautiful city! Beautiful people!), mis eestlase eneseuhkusele mõjub teadagi positiivselt.”

Lauri, müügikonsultant: Minu jaoks on ta natuke kauge muusika. Klassikalisem džäss on rohkem minu oma. Aga tulin siiski vaatama, mida Andradel on pakkuda. Hinnet on raske panna.

Anu Toots, politoloog: Ma olen muusikas võhik, aga mulle väga meeldis. Kõige fantastilisem oli see, kuidas neil kõik kokku sulas. Niivõrd hästi miksitud muusika, et vahel ei märganud, mitu muusikut on laval ja kes mängib mida. Kokkumäng, klapp ja kõla olid kõige fantastilisemad. Brasiilia oli üks põhjusi, miks ma selle kontserdi valisin. Mõtlesin, et peaks endale ka plaadi soetama. Igat liiki muusikat saab teha suurepäraselt, keskpäraselt ja viletsalt.

Laura Paju: Sambop bänd, nagu nimigi ütleb, ühendab oskuslikult samba ja bebop’i. Neile on iseloomulik ergas ja täpne bossarütmide käsitlus, erinevalt paljudest teistest kollektiividest, kes mängivad sarnast muusikat suhteliselt pehmelt. Põhiliselt A. C. Jobimi loomingut austav Sambop bändi džässilikkus tuli esile eelkõige lauljatar Leny Andrade uskumatute skättide ja trompetist Paulinho Trompete kirgaste soolode kaudu.

Leny Andrade madalas hääles on ühendatud Sarah Vaughani ja Ella Fitzgeraldi sügav kandvus bossaliku kerguse ja täpse intonatsiooniga. Laval oli Andrade ülimalt šarmantne – ta tantsis ja suhtles publikuga, jättes igati sooja ja südamliku mulje. Tema jaoks on Rio de Janeirost alguse saanud bossa nova eriline viis, kuidas rääkida elust, armastusest ja mägede ilust. Tõeliselt hakkas publik kaasa elama kontserdi lõpulugude ajal. Andradele meeldis väga see, kuidas rahvas aplausi ajal jalgadega vastu põrandat trummeldas. Ta ütles: „Ma tunnen, et see on minu süda!”

Helin-Mari Arder, laulja: „Pole sõnu, suurepärane! Siin on võimalik ainult ülivõrdes rääkida. Teinekord on asi üles ehitatud ainult laulja peale, aga siin oli bänd ka ülimalt hea. Bändiliikmete koostöö toimis ja nad läksid särama, eriti siis kui laulja lavale tuli. Jobimi laulavad väga paljud, nii siin kui ka mujal maailmas. Sellel kontserdil oli väga hea kuulata just sellist ehedat bossa nova‘t. Tegelikult võib öelda, et väga paljud bossalauljad ei skäti niimoodi, sellepärast on just Leny Andrade väga eriline, et ta on ühtlasi ka scat-laulja. Improvisatsiooni poole pealt võib öelda ka džässlaulja – see teeb asja eriti huvitavaks, et ta on võrdväärne instrument teiste hulgas. Nii hea oli kuulata bossa nova‘t just portugali keeles, kui seda laulab inimene, kes valdab seda emakeelena.”

Teet Raik, kitarrist ja trompetimängija: „Hea energiline trompetimängija oli, kes üritas rahvale elu sisse puhuda, eriti siis, kui veel lauljat laval ei olnud. Ja mõjus ka niimoodi – siis kui ta noogutas ja vaatas bassimängijale otsa, läks kohe rütm mõnusamaks. Seaded väga rasked ei olnud, aga see-eest toimisid hästi.”

Andres Vago, kitarrist: „Kui oleks olnud matt saal, siis oleks olnud palju parem. Selles suhtes oli Sakala palju õigem koht selliste kontsertide jaoks. Trompet ja saksofon ei olnud tasakaalus, see nagu häiris. Saksofon mängis trompeti vahepeal täiesti üle. Muusikaliselt oli trompetist muidugi väga cool. Aga klaverit ja bassi ei polnud peaaegu üldse kuulda, saund jäi mudaseks. Muidu mulle tõesti meeldis, mõnus feeling oli, kõik andsid endast välja. Muidugi esinejate näost oli ka näha, et nad ei olnud saaliga rahul. Sellepärast, et bossa artistid ei ole kunagi nii endasse tõmbunud.”

Tundmatuks jääda sooviv neiu: „Mulle meeldis, kuigi saund oli natuke vali minu jaoks. Leny Andrade oli lahe, mõnusalt suhtles publikuga. Väga professionaalne.”

Helene Urva: “Põneva, mahlaka ja võib öelda et legendaarse häälega Andrade’i saatebänd suutis juba veel enne diiva lavale jõudmist publiku paari looga pehmetes toolides kaasa õõtsuma panna, kui aga Lenny ise lavale jõudis tundus, et päike ei lähegi enam looja. Samba, bossa ja jazzi kombinatsioonid olid brasiilialikult kirglikud, heatujulised ja hellitavad. Lauljanna isiksus mõjus äärmiselt soojalt ning koostöö bändiga oli väga sujuv. Lugude klassikaline ülesehitus andis kõigile bändimeestele võimaluse soleerida ja publikule kaasa elada, aplausi ja hõigetega poldud kitsid. Legendaarne trompetist Paulinho Trompete tundus olevat üks saali lemmikuid – lauljanna järel muidugi. Bänd esitas ka väikse lisaseti ning Andrade oli meelitatud, et aplausile lisandus jalgade mürin – „like Spanish people!“ Saalist väljunud publik näis rõõmsameelne ja helge, kevadväsimusest polnud jälgegi.”

Maiu, viiuliõpetaja: „Minule meeldis. Hea kerge kuulata, sest on bossanova ja samba koos jazziga, muidu on jazz selline raskem. Jäin rahule.“

Ruth, fotograaf: „Hästi vahva, hoogne ja siis lähebki kontsert väga ruttu. Ei oska midagi halba öelda – tal (Lenny Andrade’il) on nii mahe hääl!“

Maire kinnisvara alalt ja Mihkel autode vallast: „Meeldis! Vaimustav, meeldiv hääl, hästi kokku sobiv. Brasiilia tunne tekkis, niisugune soe – Samba, bossa-nova, päikeseloojang rannas…“

Uno Loop: „Hea tunne tekkis. Selleks ma siia ju tulingi, et saada seda, mida ma sain. Ma olen seda muusikat juba kuulnud, endast mõista ma teadsin, mida ma kuulama tulen. Aga ma tahtsin näha, otsest kontakti, et kuidas ta on, aga ma ei kujutanud ette, et ta nii eakas inimene on. Jube hästi laulab. Muidugi need pillimehed olid särtsu täis. Nad mängisid algusest peale palju sambat, klassikalist bossat sealt suurt ei tulnudki, sambat tuli nagu oavarrest – sambamürgitus! Väga kõrgest klassist pillimehed.
Niisugust esmaavastust ei olnud, kuigi seda Andrade’it polnud varem laval näinud. Oma eale vaatamata ta väga puhtalt ja kenasti tegi. Muidugi ta teab neid lugusid ilmselt juba sündimisest saadik peast, juba mitukümmend aastat laulab neidsamasid lugusid. Tabasin end teda võrdlemas Ella Fitzgeraldiga, peaaegu kannatab võrdlust välja – võib-olla see pole päris täpne… Alguses tundus, et need pillimehed on kuidagi väsinud, aga kuskil alates neljandast loost läks asi käima. Igatahes väga mõnus elamus, kuigi ma eelistan natuke teistsugust muusikat.“

Kärt, Ene ja Liina meditsiinivallast: „Ma olen täna esimesel kontserdil see aasta. See oli enamgi veel, kui ma ootasin. Eriti meeldejääv oli naisekuju ise ja see naer! Kontsert hakkas ja sai kohe läbi.“
Ene: „Suurepärane laulja, muidugi pianist ja trompetist olid ka väga head.“
Liina: „Suurt midagi lisada pole… Ma olen muidugi täiesti vaimustunud – lauljast ja eks need taustamuusikud olid ka kindlasti väga head. Võib isegi öelda, et ületas natuke ootusi. Mulle tundus, et see kontsert sai liiga ruttu läbi!“

Kristo Tohver, Jazzkaare naabri PÖFF’i tegevjuht: „Väga lahe oli. Naelapea pihta reedeõhtune, mõnusalt nädalavahetuse lainesse viiv kontsert. Daam oli vinge, see, et ta suutis päris kaua ikkagi vastu panna ja siuke jõud on sees – seda on lahe vaadata. Ja bänd oli ka väga hea. Nad on alati sellised säravad seal laval ja sa tunned ise ka ennast hästi, nii et hästi tore. Kiitused Jazzkaarele!“

Linnar Liivamägi, Riigikogu õiguskomisjoni nõunik: „Väga vaimustav ja ega ma palju sellelaadsetel üritustel käinud ole. Viimane kord olid aasta tagasi ka Jazzkaare raames. Ja elamus on võimas – aeg läks nii kiiresti, et ei pannud tähelegi. Väga vahva. Mulle tundus, et kõik, kes seal lava peal olid, tegid ikka täiesti hingest. See oli ikka soulimine, see ei olnud mingi noodi järgi asja mängimine, vaid see oli siiras ja aus improvisatsioon ja see jõudis ka kohe esimestest kõladest saali, ma arvan.“

Ajakirjanik Inglismaalt: „Ma arvan, et ta (Andrade) oli suurepärane, traditsiooniline esitus, väga nüansirikas hääl. Bänd oli fantastiline ja mulle tundus, et publik hindas seda ka. Eriti meeldis mulle muusikutest trompetimängija – tal oli iseloomu!“

Mart (43), ehitusvaldkonnast: „Väga vinge oli, väga meeldiv. Tegelikult ma pole üldse jazzikuulaja, aga need üksikud korrad, erinevates kohtades, kus mul on õnnestunud jazzi kuulata, on alati meeldinud. Aga näiteks raadiost niimoodi ma ei kuula ja plaadi pealt ei meeldi ka, aga elava kontserdina väga hea. Meeldis profesionaalsus ja muidugi solisti äärmiselt omapärane tämber. Täiesti tundmatu nimi minu jaoks, aga läks hästi, väga hea!“

Leny Andrade & Sambop Band
25. aprillil kell 18.30 Estonia kontserdisaalis

KOOSSEIS:
Leny Andrade – laul
Paulinho Trompete – trompet
Widor Santiago – saksofon
Ney Conceicao – kitarr
Hamleto Stamato – klaver
Ervelton Silva – trummid