Kontserdikaja: JK: Cafiso jäi stiilipuhtaks

30. aprill 2006

Francesco Cafiso kontserdil kõlas ootuspärane virtuoosne kvaliteetjazz, kus kõrvalekaldeid ei esinenud. Loe kontserdi ülevaadet.

Estonia kontsertsaalis toimus 29. aprillil kauaoodatud ja palju kõneainet ning põnevust tekitanud kontsert, esines maailma jazzmuusika ajaloos üheks andekamaks muusikuks peetav saksofonist Francesco Cafiso, kirjutab Rivo Randver.

Hämmingut tekitab tõsiasi, Sitsiiliast pärit saksofonist on 16-aastane, tema saavutused aga muusikas väga kõrged – ta on võitnud peaauhindu mitmetelt nimekatelt jazzfestivalidelt, teda kutsutakse mängima suurimatele lavadele üle maailma ja ta on koos mänginud väga paljude jazzmuusika tippu kuuluvate muusikutega.

Eestis esines Francesco Cafiso oma kvartetiga esmakordselt ja kontsert sisaldas põhiliselt saksofonisti enda kirjutatud muusikat. Siiski mängiti ka mõned lood jazziklassikast, näiteks „Seven steps to heaven“ Miles Daviselt.

Francesco Cafiso kvartetis mängisid pianist Riccardo Arrighini, trummar Stefano Bagnoli ja kontrabassil tegi kvarteti originaalkoosseisu kuuluva Aldo Zunini asemel kaasa Paolo Benedittini. Kõlas ootuspäraselt virtuoosne kvaliteetjazz ja stiililiselt oli kontsert väga konkreetne ja kõrvalekalleteta.

Francesco Cafiso muusikaline küpsus ja instrumentaalsed võimed olid vaimustavad. Lisaks briljantsele tehnikale säras muusik pehme tooni, maitsekate vibratodega ja dümaalise fraseerimisega. Saksofonistil olid noore ea kohta harvanähtavalt suur muusikaline vabadus. Instrumentaalsete võimete ja fantaasia taha ei jäänud midagi kinni ja saksofonisti mängus ei jäänud silma ega kõrva midagi, mis muusikut pidurdaks või kuidagi moodi piiraks.

Laval jättis Cafiso kogenud muusiku ja tugeva ning kindla bändiliidri mulje. Raske oli uskuda et saksofonistil on vanust sama palju, kui enamusel ansambliliikmetest professionaalset mängukogemust. Imestama panev oli noore saksofonisti improvisatsioonivõime ja loomingulisus, tema kompositsioonid kõlasid väga professionaalselt ja puudus täielikult noortele omane rabistamine ja ülepingutamine. Laval oli Cafiso kui kala vees, täielikult pingevaba ja ei tekkinud kahtlustki, et muusika on mehe jaoks õige tee.

Francesco Cafisol näitas kontserdil, et tal on muusikule väga oluline ilmselt kaasasündinud omadus – mõjuda publikule sümpaatselt ja austust tekitavalt juba enne mängima hakkamist. Tema stiilne pöördumine publiku poole ja austuse näitamine kaasmuusikute vastu tundub niivõrd loomulik ja siiras. Ning see haarab ja kinnitab muusiku küpsust.

Kuigi Francesco Cafiso mängis kontserdil nii öelda puhast jazzi, sekka ka mõni tuntud standard, ei ole ta tavaline jazzimees. Isegi kui tema noor iga välja jätta, paistab ta silma oma isikupärase puhta tooni ja musikaalsusega ning erineb teistest jazzmuusikutest. Ta jättis laval suure muusiku mulje ja mängis täpselt oma võimete kohaselt – väga võimekalt.

Võib ainult oletada, mis saab edasi, sest kui 16-aastasena kõlab saksofonist kui jazzimaailma kõrgliigasse kuuluv muusik, siis on põhjust tema tuleviku vastu huvi tunda.