Kontserdikaja: JK: Calhoun ja publik laadisid üksteist vastastikku

25. aprill 2009

See oli selline intensiivne uhamine, mis on nii rikkalikult energiat täis, et see kipub publiku maatasa põletama. Ja publikul jääb öelda vaid “Ooo…”. Publiku arvamusi kogusid Andra Roosmets ja Ivo Heinloo.

23. aprilli õhtul täitis Will Calhoun Vene kultuurikeskuse väikese saali võimsate trummilöökide ja kuuma muusikaga. Õigupoolest kajas trummipõrin saalist kaugele, ka korrus allpool võis aru saada, et toimub midagi vapustavat.

Pärast kontserti astusid uksest välja laialt naeratavad inimesed, kelle muljeid küsisid Andra Roosmets ja Ivo Heinloo.

Ivo:
Trummar Will Calhoun pakkus Jazzkaare publikule tunnipikkuse soologa midagi enneolematut. Mitte kogu publik ei olnud sellest vaimustuses, sest kohati balansseeris Calhoun müra ja kunstipärasuse piirimail, ent tema osavus elektrooniliste löökpillide valitsemisel vääris kuulajate sõnul kindlalt tunnustust.

Mari (32), ajakirjanik:
Esimeses otsas ehmatas võimendus, millist ühelt jazzkontserdilt poleks oodanud. Kuna istusin ninaga vastu lava ning otse kõlari all, siis pidin kohati kõrvu kinni hoidma, et midagigi oma kuulmisest päästa. Väga vinge oli sellegipoolest. See oli selline intensiivne uhamine, mis on nii rikkalikult energiat täis, et see kipub publiku maatasa põletama. Ja publikul jääb öelda vaid “Ooo…”. Igavuse tundmiseks aega ei jäänud, sest vahelduse eest hoolitses Calhoun tublilt. Elektritrummid ja –flööt ja led-tulukesed trummipulkade otsas ja mis efektid tal veel kõik varuks olid.

Tanel Ruben, muusik:
Muljed on väga troopilised ja kuumad. Ma olin seal sees, aga väga palju aru ei saanud, mis toimus, tehniliselt väga keeruline oli. Väga tugev ja võimas. Pidin ühte kõrva kinni hoidma, aga väga äge oli.

Raivo Tafenau, muusik:
Muljed on vapustavad. See on sõnulseletamatu. Seda ei saa sõnadesse ümber panna, seda peab ise nägema ja ise tundma.

Triin:
Väga erinevaid asju kuulis sellel kontserdil, muuhulgas ka rahulikku mõtiskelu, väga põnevaid pille. Hästi palju positiivset energiat – nagu Calhoun ise rõhutas, et publik andis talle energiat, minu arvates andis tema meile väga palju energiat.

Bruno:
Ta oli hingega asja kallal. Ta leidis igast rütmist oma väljenduse ja võttis lõpuks ka publiku kaasa. Väga tore oli kuulata.

Enn, 48, tehnoloogiaarendaja:
Calhoun on mulle mitu aastat meeldinud, on ju ta ka siin varem käinud. Omapärane stiil. Tore, et ta otsib omale erinevaid väljundeid, täna üritas näiteks juurte poole pöörduda ning elektroonilist stiili viljeleda. Eile käisin Al Jarreau´d vaatamas, vaat’ see oli elamus! Ma ise olen käinud viimased 5 aastat North Sea Jazz Festivalil. See on küll hoopis teiste mõõtmetega sündmus, ent artistide tasemes siinsega väga vahet polegi.

Riin Urbanik, kontserdikorraldaja:
Ma olen trummarite ning rütmi fanaatik, nii et minu jaoks oli see magustoit. Ruumi oleks võinud rohkem olla, siis ei oleks muusika kõrvu lukustanud. Will on lahe tegija, omapärane inimene.

Jouko Kirstilä, Soome džässiajakirjanik:
Midagi erilist selles mõttes, et ma pole taolist trummisoolot varem näinud. Olen küll näinud Airto Moreirat, kes mängis kaks tundi jutti, aga Calhouni kontsert oli hoopis teistsugune. Algul mõtlesin, et on ainult müra ja lihtsalt väga kõva trummeldamine. Aga peale esimest poolt tundi asi muutus. Valgustatud trummipulgad olid väga põnev lisandus. Mulle meeldib kunstipärasem trummimäng, ent see ei olnud eriti kunstipärane – vali trummimäng koos elektrooniliste efektidega.