JK: Dave Arcari: noored muusikud, jääge iseendaks ja tehke oma asja

04. mai 2012

Mitmedki Jazzkaare külastajad võisid näha My City Hoteli aknal ühtäkki suurt tumeda habeme ja kaabuga käredahäälset meest, kitarr käes, ning hetk hiljem hüppas toosama mees ringi juba Sõpruse kino esisel platsil, käristades oma kitarri saatel punkbluusi laulda. See mees on šoti slaidkitarrimängija Dave Arcari, kes on Eestit väisanud juba mitmeid kordi. Alustades Augustibluusiga Haapsalus, jätkates Käsmus toimuva Viru Folgiga ning edasiselt mitmete väiksemategi kontsertidega. Dave on Eestis oodatud külaline ning seegi kord Jazzkaart ja selle linnaruumiprojekti sisustades ootasid teda mitmed kontserdid Eesti teisteski paikades. Kuigi Dave Arcari võib esmapilgul näida karm tegelane, on temas peidus äärmiselt soe ja avatud inimene.

Millega täpsemalt on Dave Arcari viimased nädalad tegelenud ning mida ta sooviks edasi öelda noortele muusikutele, uuris Dave’ilt ja tema mänedžerilt Margaret McDonalilt JK veebireporter Merli Antsmaa.

Palun rääkige oma praegu käsil olevast road-trip’ist.

Dave: Elame muidu Loch Lomondil, Glasgow lähedal Šotimaal, aga oleme nüüd juba kaua aega sealt ära olnud. Umbes kuus nädalat. Alustasime Prantsusmaalt, festivalist Blues Autour du Zinc. Olen seal juba kolmel aastal esinenud ja seekord andsin kaks kontserti. Ajastus oli väga hea, sest mu uus album on välja antud Prantsuse firmalt Dixiefrog. Kokku olin Prantsusmaal paar nädalat, külastasime sõpru, andsin veel lisaks paar kontserti. Seejärel tulime Eestisse, aga kaheks kontserdiks – Tartus ja Pärnus. Pärast neid läksime Soome, kus olime kaks nädalat. Helsinkis oli festival Stompin at the Savoy. Andsin kaks erinevat kontserti ja salvestasin tuttavate muusikutega ka uut albumit. Kokku viibisime stuudios kaks päeva. Soomes meie kontserte korraldava neiu sõber on kontrabassimängija. Ja kui minu kitarr on väga karm, siis kontrabass on talle kontrastina mõnusalt pehme kõlaga. Meil oli ka trummar, kes mängis ainult soolotrummi. Ei tea veel, millal see album välja tuleb. Võimalik, et pean Šotimaal veel juurde lindistama.

Pärast Soomet tulime mingile veidrale festivalile – Jazzkaarele. (Naer.) Krista Trambergiga on meil olnud siin Linnaruumiprojekti aktsioone. Samuti on olnud kontserte mujal – Viljandis, Türil, Kuressaares. Narvas veel tuleb ja ka seal oleme varemgi olnud. Kogu sellest umbes kuuenädalasest seiklusest salvestame me videot. Mina monteerin siis Margareti filmitud materjalist kokku lühifilmi. Samuti on vaja raamatupidajal tegeleda arvepidamisega. Ja koduleht vaja ümber tõsta… Koju tagasi jõudes on tegemist palju.

Nii et olete kooslus, kes teeb kõik asjad üksi ära?

Dave: Jah, Margaret tegeleb esinemiste broneerimisega, suhtlusega, nännimüügiga ja suhtleb helimehega. Kusjuures Jazzkaarel olid helimehed väga head! Kõik muu oli ka imehästi korraldatud. Mina tegelen muusika, meedia ja videotega.

Kuidas te nii kaugele olete jõudnud?

Dave: Oma hiilgeaega ma alles ootan. (Naer.) Esimese kitarri ostsin ja muusikaga tegelema hakkasin 19-aastaselt. Mu esimene bänd sündis, kui olin umbes 24. See oli selline tavaline bluusibänd. Ma soovisin alati slaidkitarri mängida. Avastasingi National-kitarrid ja läksin akustilise kitarri peale üle. Jätsin senise päevatöö ja töötasin oma muusikafirmaga, korraldasin paar kontserti, tegin paari bändi. Samuti tegelesin ka fotograafiaga. Glasgow’sse kolisin umbes 9 aastat tagasi. Üllatuslikult sain tööd Šoti ja Põhja-Iirimaa Autorite Ühingus. Tegutsesin seal umbes poolteist aastat, seejärel sain kabineti-palaviku. Siis hakkasin mõtlema, mida teha. Ja siis me kohtusime Margaretiga.

Margaret: Töötasin koolis käitumishäiretega lastega. Ma ei teadnud muusikast tegelikult midagi. Aga need eelnevad kogemused vist tulid kasuks. (Naer.)

Dave: Kuni kohtumiseni Margaretiga ei lubanud ma mitte kellelgi oma asju korraldada. Mu tuttavad olid väga üllatunud, kui ma temal seda võimaldasin.

Margaret: Kusjuures esimene koht, kus Dave’i sooloartistina mängimas nägin, oli just Eestis. See oli Augustibluusil 2005.

Dave: See oli mu teine soolokontsert. Korraldajad soovisid mind kahele esinemisele – üks pealaval, teine rongijaamas. Küsisin, kas pean mängima sama seti või kummalegi eri kava. Vastati, et olulise rahvusvahelise artistina võite teha ükskõik mida. Enda meelest olin siin suvalise tüübina Šotimaalt. See oli 2005. aastal ja nüüdseks oleme siin käinud peaaegu igal aastal. Kokku umbes 7-8 korda. Tuleme kindlasti jälle.

Tähtis on rahulikult edasi minna ja areneda. Paljud arvavad, et kõik see melu ja tuntus juhtub äkki. Ei ole üldse nii. Me töötame 24/7 selle kallal, kuhu me jõudnud oleme, ja ma arvan, et oleme juba päris kaugel, võrreldes osade meie tuttavate muusikutega. Aga see on suure töö vili. Kasutame pidevalt Facebooki, Twitteri, blogi ja muu meedia abi, sest kõikide kanalitega peab töötama. Kusjuures Dixiefrog on meil esimene välismaa plaadifirma.

Keeruline on leida aega, et teha uusi laule. Tundub, et mängin kitarri ainult siis, kui esinen. Peaksin rohkem aega leidma, et end arendada. Samas kardan, et kui mu muusika saab liiga lihvituks, kaotab ta oma võlu ja rabeduse. See on minu imago. Võiksin ju mängida ka lihtsalt kitarrikeeli põrnitsedes.

Olete rahvaga suheldes väga hea!

Dave: Aitäh! Kui on keegi, kes tundub morn või on tal igav, siis ma lausa pean nende juurde mängima minema.

Margaret: Veider on ka see, et mitte ainult üks sihtgrupp ei naudi Dave’i, vaid ka nooremad ja vanemad inimesed. Isegi mitte ainult bluusisõbrad – ka rokabillid ja hevimetallistid kuulavad meelsasti. Jazzkaare kaudu korraldatud kontsertidel on nännimüügis olnud ka väga vanu daame, kes plaati ostavad. See on väga üllatav! Inglismaal on fännideks pigem keskealised mehed. Eestis on justkui sedasi, nagu ema tuleks kätt suruma ja tänama. Samas see on äärmiselt tore. Ei peaks hindama inimeste välimust ja otsustama selle järgi, mis muusikat nad võiksid eelistada.

Kuhu te veel edasi tahaksite minna?

Dave: Oleme õnnelikud, et saame muusikast ära elatud. Oleme mänginud Kanadas, USA-s,  Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Belgias ja veel paljudes kohtades. Aga me pole veel käinud Austraalias ega Jaapanis. Mulle meeldib väga jaapani toit. Ka Tallinnas leidsime ühe sellise söögikoha. Mulle sobiks, kui satuksin esinema Fuij Rock Festivalile. Mulle meeldiks ka laulude kirjutamiseks rohkem aega leida, sest kipun rohkem PR-ga tegelema. Tahaks vähem energiat reisimisele kulutada. Näiteks 150 kontserdi asemel võiks teha 60–70 kontserti ja ikka ära elada. Lihtsalt kindluse mõttes, et arved ära maksta. Aga tundub, et oma riigist väljaspool on endale nime teha kergem. Mind teatakse paremini Prantsusmaal, Soomes, Eestis. Seal on mind väga hästi vastu võetud.

Eestis on õhus muusikaekspordi teema. Mida te noortele ennast eksportida soovivatele bändidele soovitaksite?

Peab mängima laivis ja kõige tähtsam on kontserttuurid. Samuti peab end meediasse saama. Inglismaal on reede õhtuti selline BBC saade nagu „Later… with Jools Holland“. Seal pole kajastatud alati vaid popmuusika, on kõike muud ka. Võid ju mängida ühes kontserdipaigas terve aasta jooksul iga õhtu ja ikkagi ei jõua sa nii paljude inimesteni kui ühe korraliku telesaate kaudu. Kui ma tahaksin Inglismaal fänne juurde, siis peaksin jõudma miljoni vaatajani. Umbes 100 000-le võib-olla meeldis see, mis ma teen, kuid umbes pooled neist hakkavad fänniks. Ja väga väike osa ostaks ka plaadi. Osa raadiojaamu, nagu BBC Radio 6, lasevad ka palju uut ja huvitavat muusikat. Näiteks Tom Robinson, siis ka veel Cerys Matthews, kes 1990. aastatel tegi tuntuks Catatonia. Temale näiteks mu materjal meeldis ja see aitas palju kaasa.

Muusik peab tegema videoid ja saama telesse. Peab proovima ka seda, et lihtsalt välismaale kohale põrutada, palju mängida, pilte teha ja meediasse sattuda. Äärmiselt oluline on endast midagi maha jätta. See on oluline ka enda koduriigis. Saadan alati korraldajatele palju materjali ette. Meil oli ka personaalseid kontakte. Aga kõik vajalik on meil ka kodulehel üleval. Kontserdikorraldajad saavad kõik kätte. Kuigi naljakas, et Türil kasutasid nad minust igivana fotot.

Margaret: Samuti on oluline teada, kuhu sa end mängima üritad saada. Kui ma alustasin Dave’i kontsertide korraldusega, siis soovitati mulle üht kohta, kuhu pidin kindlasti esinemise saama. Ma muudkui püüdsin ja püüdsin. Lõpuks oli omanik nõus. Ja siis, kui sinna jõudsime, sain aru, et tegemist oli vale koha ja vale publikuga. Sain hea õppetunni. Kui kohalik korraldaja teab publikut ja kohta, siis tuleb usaldada nende arvamust. Ei ole mõtet end meeleheitlikult läbi suruda. Samas öelgu ka omanikud kohe ei ja ärgu keerutagu.

Dave: Tihti ei vastata meile üldse. Oleme täiskasvanud – öelge kohe, et ei sobi ja ei tasu meid ootama jätta. Paljud muusikud jäävadki ootama, aga sel juhul minge pigem edasi – ei tohi alla anda! Mingil hetkel tuleb läbimurre ja jääte silma. Korraldajad ju räägivad omavahel ja soovitavad üksteisele artiste. Paljud noored bändid tahavad ühel hetkel olla Kings of Leon ja teisel hetkel The Vaccines. Nad muudavad oma stiili, sest see on populaarne. Pigem tee oma asja! Lõpuks kellelegi meeldib. Ja see on täpselt see, mida me ise teeme.

 

Dave Arcari esines Jazzkaare linnaruumiprojektis