Kontserdikaja: JK: Dave Douglase kvintett – muusika, millel on aus sügavus

24. aprill 2008

“Dave Douglas – mees, kes ei tee keerulist muusikat, vaid elab selle muusika sees.”
Ivo Heinloo, Mari Hiiemäe ja Triinu Laan küsitlesid publikut.

Dave Douglase kvintett juhatas sisse Jazzkaare kolmapäeva, millest, nagu Anne Erm lavalt kuulutas, tõotas tulla tänavuse festivali kõige džässilikum päev. Kõrgetasemeline USA ansambel maailma ühe tunnustatuma trompetistiga eesotsas ei petnud lootusi. Need, kes haarasid kinni harukordsest võimalusest näha maailma tippe oma koduõuel, tegid õigesti.

Publiku muljeid vahendavad Ivo Heinloo, Mari Hiiemäe ja Triinu Laan.

Olav Ehala, helilooja: “Huvitavad kompositsioonid, võimsad soolod. Hästi koos seisev muusika, väga hästi jälgitav ja mõjuv. See on õige nüüdismuusika.”

Marek Talts, kitarrist: “Tase oli väga kõrge. Tõeline džäss, millesarnast siin nii tihti ei kuule. Olen varem kuulnud Douglase teisi projekte, ent seda mitte. Douglase kirjutatud muusikas on aus sügavus. Tundub, et mees lihtsalt ei tee keerulist muusikat, vaid elab selle muusika sees. Nii mõjub ta väga veenvalt.”

Andres (52), tööline: “Suurepärane, midagi paremat on raske ette kujutada. Ma ei ole eriline džässi tundja, internetist vaatasin, kes esinevad. Poeg õpib mul džässi.”

Teet Raik, kitarrist: “Mulle ei olnud siin toimuv üllatus, sest olen väga hästi kursis Dave Douglase loominguga. Mul on praktiliselt kõik ta plaadid kodus olemas. Täpselt seda, mida ootasin, ka sain. Väga hästi sobis Douglas kokku saksofonistiga. Kui on väga kõvad mängijad, siis nad sulanduvad kokku juba pärast paari proovi. Igal juhul kõlas kõik ilusti kokku.”

Priit Aimla, trompetimängija: “Esimese kolme looga oli tunda, et publik ei saanud aru, mida nad täpselt teevad, see ühine emotsionaalne ruum tuli alles ehitada koos publikuga. Viimased lood, eriti lisalood olid aga väga kõnekad ja laetud. Tund aega läks aega selleks, et 15 minutiga öelda see asi, miks nad siia tulid.
Algul mõtlesin, et see kontsert võiks toimuda kusagil pubis, kus saaks istuda ja nautida neid tehnilisi oskusi, mida nad algul välja pakkusid. Kõik oli väga arendav, soolod fantastilised. Publik läheb ju alati otsima mingit tehnilist imet, kooskõla, kokkumängu. Tegelikult polegi midagi vaja otsida, on vaja lihtsalt olla asja sees ja hetkel kui arvad, et nagunii sa ei leia, siis hakkad sellest aru saama.

Algul oleks tahtnud, et heli oleks kõvem, kuna saal oli matt ja rahvast täis. Et saund poeks rohkem kõrva ja hinge sisse. Lõpuks hakkas tekkima arusaam, et see kontsert polegi estraadilikult mõeldud ja see ei pea olema nii erksate värvidega esindatud. Viimaste lugudega hakkasin seda keelt tajuma.
Dave Douglas mängis tohutult kergelt, peamiselt huuleaparaadiga, valdas kõrgusi. See polnud niivõrd efektidele ehitatud mäng, kui emotsionaalne järgnevus, mida oli vaja läbida, et siis sellises keskmises neutraalses nivoos kehtestada midagi tähtsat.”

Mihkel Raud: „See ei olnud minu esimene kokkupuude temaga, olen varem ta plaate kuulanud. Live-kontserdi mulje oli lihtsalt vapustav, väga meeldis. Ma ei nimetaks seda nii väga klassikaliseks jazziks, mulle selline muusika igatahes väga meeldib.“

Paul (30), kitarrist: „Suurepärane kontsert, rohkem sõnu ei ole. Lood olid kihvtid, eriti just see saksofon-trompeti unisoon. Ma ei ütleks, et tegu oleks klassikalise jazziga, ta nii väga ei svinginud, kuigi koosseis oli traditsiooniline.“

Alar (55), majandus: „Ei olnud teda varem kuulnud, aga muljed on väga head. Hästi tore ja suhtelistelt klassikaline jazzkontsert oli, kuigi muid asju oli ka hästi palju juurde pandud. Meie jaoks oli voolavust ja meloodilisust parajas proportsioonis tehnilise poolega.”

Riho Sibul: „Väga meeldis.“

Dave Douglase kvintett (USA) Vene teatris 23. aprillil kl 18.00

KOOSSEIS:
Dave Douglas – trompet
Donny McCaslin – saksofon
Orrin Evans – klahvpillid
James Genus – bass
Clarence Penn – trummid