Dianne Reeves laulis, publik hullus ning arvukate lisalugude ajal oli rahvas juba peaaegu et vahekäikudes tantsimas.
28. aprillil astus Vene kultuurikeskuse lavalaudadele tänavuse Jazzkaare säravaim staar Dianne Reeves. Saal oli rahvast pungil ja ootused kõrged. Pettuma ei pidanud keegi.
Kontserdist teeb ülevaate jazzkaar.ee veebireporter Ester Eggert.
Dianne Reeves on nähtus omaette. Eestisse ei satu sellise klassi lauljatare just tihti, kuid ometi oli tema siin juba teist korda. 2006. aasta kevadel ehk täpsemalt neli aastat ja üks päev tänavusest kontserdist tagasi minnes, sammus Reeves Estonia kontserdisaalis publiku ette märksa kammerlikuma koosseisuga – teda saatsid kaks kitarristi. Üks neist, Romero Lubambo, oli laval ka nüüd.
Kuigi sel korral saatis lauljatari tugevalt „lärmakam“ bänd, ei tähendanud see, et kontserdist oleks puudunud kammerlikum toon. Tegelikult avaski õhtuse tulevärgi Romero Lubambo kitarril. Lubambo firmamärgiks on bossanoova, mille struktuuri on veidi seikluslikumaks muudetud. Tema akordimängu imetletakse kõikjal maailmas. Samas, nagu ka kontserdil näha võis, suudab ta kiirelt teistele stiilidele ümber lülituda.
Kontserdi avalugu, mis esitati Dianne Reeves’ita, andis hea ülevaate „saatebändi“ instrumentaalsest võimekusest. Kui tavaliselt kipub muusikute individuaalne meisterlikus sellises formaadis varju jääma, siis suutsid kõik antud koosseisu liikmed enda omanäolisuse algusest lõpuni esile tuua. Romero Lubambo bossa, Terreon Gully purskav ja terav trummikäsitlus, klahvpillimängija Peter Martini kiired sõrmed ja Reginald Veali põhjapanev bass sööbisid terve kontserdi vältel publiku meeltesse.
Dianne Reeves on aga tõeline professionaal. Tema kohalolek täidab esimesest sekundist peale kogu saali. Lauljatariga võrreldavat oskust publikuga suhtlemisel ei pruugigi aga tervest maailmast leida. Mõni teine artist võib küll proovida midagi sarnast, kuid üheksal juhul kümnest kukub see välja odava populismina. Eks ka Reeves kõigub seal populismi piiril, aga püsib alati õigel pool joont. Ta paneb publiku röökima, kaasa laulma ja hüsteeriliselt plaksutama. Eriliseks teeb kogu selle suhtluse siiski asjaolu, et Dianne Reevesi jaoks tuleb see kõik pingutuseta, justkui loomulikult.
„Pingutuseta“ on termin, mida võiks kasutada ka Reevesi vokaali kohta. Näilise pingutuseta hüppab ta ühest registrist teise. Ühel hetkel kisendab ja juba järgmisel hetkel vaibub madalaks ja õrnaks. Selle kõige juures ei kraabi miski kõrva. Vokaalne liikumine on dünaamiline, järsk ja samas ka sujuv. Lisaks eelnevale on Dianne Reevesi stiil sageli retsiteeriv. Ta võib laulu kaudu terve loo jutustada ning otsekui vestelda, kuid see jutustus sulandub meloodiasse.
Esitusele tulnud lugude hulgas leidus nii Reevesi omaloomingut kui ka jazzistandardeid. Kontserdi esimene pool keskendus just lauljatari enda lugudele ja oli ehk veidi eksperimenteerivam ning mitmekesisem. Teises pooles esitati aga tuntud jazzistandardeid, nagu näiteks „Misty“. Arranžeeringud pakkusid siiski põnevust. Kohati säilitati traditsiooniline lihtsus ja siis lisati jällegi tugevat vürtsi. Nagu Dianne Reeves ka ise kontserdil rõhutas, on tema suureks eeskujuks Sarah Vaughan ning tema mõjutused tulid standardeid esitades eriliselt esile.
Olgugi, et tänavuse kontserdi käekiri erines tugevalt nelja aasta tagusest kohtumisest Eesti publikuga, jäi stsenaarium kokkuvõttes samaks. Dianne Reeves laulis, publik hullus ning arvukate lisalugude ajal oli rahvas juba peaaegu et vahekäikudes tantsimas. Eesti muusikasõbrad armastavad Dianne Reevesi ning jättes seljataha põhjamaise külmuse, elasid tema esitusele taas ennastunustavalt kaasa.
Loe lisaks:
Publiku arvamused kontserdist
Jazzkaar.ee veebireporteri Riina Roolaiu arvustus
Dianne Reeves
29. aprillil Vene kultuurikeskuses
Koosseis:
Dianne Reeves (vokaal)
Peter Martin (klahvpillid)
Romero Lubambo (kitarr)
Reginald Veal (bass)
Terreon Gully (trummid)