JK: Dianne Reeves juhatas muinasjutumaailma

29. aprill 2010

Naeru kõhistava Dianne Reeves’i lavale saabudes olid kaks asja kohe selged: ta ei laula mitte publikule, vaid publikuga koos.

Kui Dianne Reeves’i poleks olemas, oleks tõenäoliselt Walt Disney ta välja mõelnud, kirjutab jazzkaar.ee veebireporter Riina Roolaid.

Lauljatari erakordne fantaasia, julgus, inimlik soojus ja karisma, mis täitis lisaks lavale ja saalile tubli Tallinna südalinna, jäävad kuulajaile kustumatult meelde.

Naeru kõhistava Dianne Reeves’i lavale saabudes olid kaks asja kohe selged: ta ei laula mitte publikule, vaid publikuga koos – niivõrd tihe oli esimesest pilgust tema kontakt kuulajatega – ning teiseks selgus põhjus, miks pillimehed esimese loo soojenduseks Reeves’ita esitasid. Vastasel juhul oleks kogu edasine maagia laulja arvele kantud, panemata tähele erakordses koostöös ääretult professionaalset ansamblit. Mängijatevaheline suhtlus ja muusikalised naljad olid säravad ning kõlavärvide skaala ulatus perkussiivse kontrabassikäsitluseni ja klaveri ja kitarri tämbrite eristamatu ühtesulatamiseni.

Pärast tempokat sissejuhatust, kus publik lauluga “Old Souls” üles köeti, kõlas Livingston/Webster’i jazzistandard “The Twelfth of Never” Reeves’i albumilt “Music for Lovers”. Eelnenud oli tempokas dialoog publikuga, oma häälemaailma demonstreerimine(põhjatud madalad registrid, hääle murdmine, falsett), laulunarratiivi esilemanamine sügavalt sisimast ning kuulaja jäägitu kaasahaaramine rännakule unenäona värvilisse maailma, samas jättes ruumi kontrabassisoolole Reginald Veali esituses. “The Twelfth of Never”’is domineeris lauljatari õrn ja hoolitsev pool, iga tundeliigutus anti edasi ihu ja hingega: koos häälega töötasid käed, kehahoid, miimika, liikumine.

Läbi kogu kontserdi jätkasid Reeves ja ansambel oma eri palgete esiletoomist. Pöörased scat’id, kus lauljatar oma hääle abil ääretu virtuoossusega justnagu kõiki pille mängis, vaheldusid ürgsensuaalsete meloodiate ja koduse jalakõlgutamisega; instrumentalistid olid igal hetkel üksteisega kontaktis ja reageerisid vaimukalt ning samuti omameheliku kodususega. Eriti tooks välja trummar Terreon Gully paindlikud reaktsioonid ja koostöövõime.

Reeves’i puhul vaimustab asjaolu, et scat ei ole lihtsalt mänglemine ja oma hääle võimaluste nautimine, vaid iga häälik ja efekt väljendab antud hetkes oma sõnumit. Ning isikupäraselt artikuleeritud konsonandid laulutekstis mõjuvad instrumentaalsetena, nii et tihti on raske öelda, kus lõppeb tekst ja algab scat – või vastupidi.

Esimese poole lõpus esitati albumi “When You Know” nimilugu, mis pühendatud Reeves’i varsti 86aastaseks saavale “raevukalt iseseisvale” emale. Metsiku elurõõmuga esinevat Dianne Reeves’i vaadates võis tunda, et emast lauldes ta ongi kodus.

Kontserdi teine pool algas Eesti jazziauhindade kättejagamisega Eesti Jazziliidu, Jazzkaare ja Elioni esindajate poolt Raivo Tafenaule, Peedu Kassile ja Boris Paršinile, kellest viimane kahjuks ei olnud saanud kohale tulla. Palju õnne muusikutele!

Edasi kulges kontsert rahulikumates meeleoludes kui esimene pool, võis kuulata sundimatult kerget falsetitämbrit, intiimset koostööd kitarrist Romero Lubamboga, lapselikku siirust ja vaimukaid scat’e, kus tähendusetuist silpidest kasvasid välja bändiliikmete nimed ja tunnustus või soovitused neile. Kõrghetkena jäi meelde Erroll Garneri jazz-standard “Misty”, mida Reeves esitas hommage’ina ühele oma lemmiklauljaist ja laulu kuulsamaist esitajaist, Sarah Vaughanile. Reeves kandis “Misty” ette koos pianist Peter Martiniga ületamatus õhulisuses ja sugestiivsuses, liialdamata improvisatsiooniga, ent siiski andes loole oma näo.

Dianne Reeves oli 28. aprilli õhtul silmnähtavalt heas tujus, nagu “hoiatas” kuulajaid kontserdi alguses ka õhtujuht Märt Treier. Lauljatar kiitis korduvalt publikut, jutustas ja õpetas, kontserdi lõpus kiitis eestlasi Skype’i leiutamise eest. Kui muusikud aplausi peale naasesid, et lisalugu esitada(“You Taught My Heart to Sing”), loobus Reeves mikrofonist ja täitis Vene Kultuurikeskuse suure saali oma võimsa häälega, kust värve, tämbreid ja eri registreid kõlas kui küllusesarvest. Lauljatar ise on öelnud, et mitte ta hääl pole instrument, mida kuuleme, vaid tema hing. Ja Dianne Reevesi hing on nii avar, et sinna mahub Vene Kultuurikeskus ja rohkem veel.

Artikkel kandideerib konkursil “Noorte kriitikute luubi all”

Loe lisaks: Publiku emotsioonid kontserdist
Jazzkaar.ee veebireporteri Ester Eggerti arvustus

28. aprillil kell 21.00 Vene Kultuurikeskuse suures saalis
Dianne Reeves (laul)
Peter Martin (klahvpillid)
Romero Lubambo (kitarr)
Reginald Veal (bass)
Terrreon Gully (trummid)