JK: Dianne Reeves tõi pisara silma

29. aprill 2006

Neljapäeval, 27. aprillil saabus Jazzkaare haripunkt, kui lavale astus Dianne Reeves, kes jättis publikule niivõrd tugeva mulje, et paljud lahkusid saalist, pisarad silmis. Loe kontserdi ülevaadet.

Estonia Kontserdisaal oli taas muudetud väga hubaseks ning saalitäiest publikust õhkas ootusärevust. Pärast väikest sissejuhatust astusid lavale kitarristid Russell Malone ja Romoero Lubambo, kes ka kontserti kahekesi alustasid. Juba avaloo vältel said kuulajad aimu meeste musikaalsusest ja suurepärasest tehnikast.

Emotsioonid kontserdist pani kirja Jane Põvvat.

Vaheldumisi soleeriti ning sujuvalt jooksis soololiin ühtedest kätest teistesse. Muusikud tajusid teineteist ütlemata hästi ning lõid laulajatari lavale astumiseks saali juba väga sobiva õhkkonna. Teise loo alguseks oli pinge saalis tõusnud haripunkti. Tundus, nagu hoiaksid kuulajad suurest ootusärevusest hinge kinni.

Pärast Reevesi astumist lavale vallandus tugev aplaus, mis kestis, kuni lauljatar tagasihoidlikult naeratades kummardas ning kitarristide vahele toolile istus. Ta alustas maheda silplauluga, mis sulas kitarridega mahedalt ühte. Juba esimestest nootidest peale võitis ta täieliku publiku tähelepanu. Ilmselt võlub kuulajat see madal ning mahe tämber, mis energia vallandudes võib oma jõuga täita mistahes suurusega saali, jäädes samas ikkagi mahedaks ja kõrva paitavaks. Esimese loo lõpul tervitas naine publikut lauldes, sidudes selle osavalt improvisatsiooniga.

Lugude vahele rääkis Reeves seikasid oma elust ja seostas need alati järgneva lauluga. Jäi mulje, nagu olekski kogu kava pandud kokku vaid nendest lugudest, millega lauljataril on väga isiklik suhe. Pärast mõnda kõlanud laulu tutvustas ta mõlemat enda kõrval istuvat kitarristi, mille järel said mehed võimaluse soolopala esitamiseks.

Reeves tänas andekat instrumentalisti ja heliloojat Malone’i pikaajalise ja tugeva sõpruse eest ning kahekesi esitati Carole King´i laul ”You’ve got a friend”, mille lauljatar ilmselt pühendas kitarristile. Kauaaegset koostööd teinud Brasiiliast pärit Lubambot tänas Reeves samba mõjude eest oma hinges ja loomingus, ka temaga kahekesi esitati laul.

Lauljatar oleks enda sõnul pisut rohkem tahtnud aega linnaga tutvumiseks, kuna see, mida tal oli õnnestunud näha hotellitoa aknast, paistis talle üsnagi meeldivat. Selle kinnituseks ”kinkis” Reeves publikule kauni sooloimprovisatsiooni, saades selleks inspiratsiooni just päeval avanenud vaatest.

Lõpetuseks pani publiku lummanud artist ka kuulajad laulma. Ta nimetas seda teraapiaks. Loo lõpuks oli terve saalitäis rahvast toolidelt püsti tõusnud ning laulis ja õõtsus mõnusa muusika rütmis. Reevesi näol säras naeratus. Ta oli publikule hinge läinud ning nende südamed võitnud. Pärast lakkamatut aplausi esitatud lisalugu kõlas hüvastijätuks armsalt ning võluv lauljatar pani mikrofoni käest, lastes kuulajatel nautida oma häält ka naturaalselt. Seejärel lahkus ta lauldes lavalt.

Peaaegu kahetunnine elamus täitis hinge rõõmuga, publik lahkus saalist vaikselt, naeratus näol ja paljudel pisargi silmas.