Kontserdikaja: JK: DinoSau võlus naiivsusega

22. aprill 2008

Publik Norra DinoSau etteaste kohta: Sürr värk, väga sürr! Pulss oli jube kõva. Elurõõmus asi. Arvamusi kogus Mari Hiiemäe.

Norralastest DinoSau etteaste 21. aprilli õhtul Kumu auditooriumis tekitas publikus vastakaid reaktsioone. Meelde jäid elektroonikamängud, naiivsena mõjuv esitus ning noortepärane lähenemine materjalile.

Mari Hiiemäe kogus arvamusi publikult.

Rõhutatult nukulikus hõbekleidis Lena Nymark mõjus kummalise nähtusena. Kas tema käitumise lavastuslik joon oli taotletud või olemuslik, jäi mõistatuseks kuni kontserdi lõpuni. Solisti hääl ning meloodilised apsakad jätsid interpretatsiooni lahtiseks – kas olid tehtud komistused sihilikud ja kontseptsiooni juurde kuuluvad või pigem vihje sellele, et tegemist oli muusikutega, kes alles õpivad esitama, mida soovivad.

Oli kuidas oli, DinoSau tempokat ja harjumuspäratute helikäikudega muusikat oli tore kuulata nii või teisiti. Ka need kontserdikuulajad, kes ei osanud seisukohta võtta, kas neile pakutav muusika ikka meeldis, tunnistasid ometi, et nooruslik ja särtsakas oli see kindlasti.

Raivo (46), konsultant: “Vaheldusrikas muusika, mis ei muutunud üksluiseks. Kõik neist olid muusikud. Trummimehele ei olnud nuppe usaldatud, tal oli ainult kaks pulka käes, teised kruttisid nuppe sedavõrd, kui oskasid neid kerida. Ega kolmekesi muidu väga kirevat muusikat ju tee, kui sellele ette-taha, peale ja alla ei lindista. Eks see oligi selle ansambli omapära, see oli ka tutvustuses kirjas. Selle elektroonikavärgi on nad suurepäraselt ära õppinud. Liiga kontsert lühike oli, oleks võinud pikem olla, aga võib-olla neil polnudki rohkem lugusid.”

Kaisa (20) ja Sandra (20), üliõpilased: “Meeldis, kuidas nad saundidega mängisid. Mulle meeldib jazz ja elektromuusika samuti, nende kombineerimine oli minu arvates väga hea. Bassimees Björn oli armas, ta vist unustas paar asja ära ja oli nii kohmetu.”

Meelis (28), tehnik: “Sürr värk, väga sürr. Algus oli veidi võõras, aga mida aeg edasi, seda rohkem meeldima hakkas. Ainukordne jazzkogemus. See oli väga tempokas ja rõõmus. Naislaulja andis oma mõtted hästi edasi.”

Mati (69), pensionär: “Meeldis jubedalt. See tempo ja rütm oli jube kihvt. Lena peal olid prožektorid, aga trummimees piitsutas seda rütmi taga, nii et surnud momenti ei tekkinud kordagi. Pulss oli jube kõva. Elurõõmus asi. Nägin Lena Nymarki esinemist Hommikutelevisioonis, kus ta äratas suurt huvi, aga pilet oli mul siis nagunii juba olemas.”

Joosep (26), kujundaja: “See oli armas ja aus ja otsekohene. Ma käin nii harva kontserdil, et ehk on elamus minu jaoks kergem tulema, aga see tabas küll naelapea pihta.”