Kontserdikaja: JK: Dynamite Vikings kombineeris uut vanaga

29. aprill 2006

The Dynamite Vikings tutvustas reedel, 28. aprillil oma värsket üllitist „Search for happiness”, ent ei unustatud mängida ka vanu, juba tuntuks ja tuttavlikuks saanud lugusid.

The Dynamite Vikingsi esinemine on ülimalt kollektiivne ja iga kolmiku liige saab võimaluse enda mõtteid ja oskusi demonstreerida. Jaak Sooääre meeldivate omaduste hulka võib lugeda ka selle, et muusik suudab laval olla, ilma ennast esiplaanile tõstmata, jättes nii kaasmuusikutele avaralt võimalusi rabavateks improvisatsioonideks.

17-aastane Eliis Vennik pani paberile oma mõtted kontserdi kohta.

Esitusele tuli isegi nii verivärsket materjali, et publikult paluti abi kompositsioonile pealkirja leidmiseks. See, kas see nimi ka leiti, jääb esialgu saladuseks.

Kuigi laval on selgelt näha, et kitarril musitseeriv Jaak Sooäär dikteerib teataval määral bändi tegemisi, on viikingitel igaühel oma kindel roll täita. Bändi jõud paistab peituvat trummar Karsten Mathiesenis ja kontrabassil mängiv Thommy Andersson on bändi abstraktseks raamiks ja tasakaalustavaks jõuks.

Hoolimata endisest särtsakusest ja elujõust pulbitsemisest, toob uus repertuaar kohati enesega ka rahunemise märke. Kui enne kogus kogu lugu veel enne algust jõudu ja siis pani algusest lõpuni ühe lainena, siis nüüd muusika raugeb aeg-ajalt ja otsib endale parimaid väljundeid. See oleks nagu pisikene samm veelgi kvaliteetsema toodangu suunas.

Uue plaadi lood on kohati jõulisemadki kui varem ning paistab, et ollakse ehk veelgi rohkem omasse stiili paika loksunud. Muusikutevaheline usalduski on silmnähtavalt ja kõrvkuuldavalt uuele tasemele jõudnud. Pisut rokilikum, ent samal ajal pisut kammitsetum muusika, kus soolod ei kisu liialt pikaks, aga ei jää mingil juhul ka poolikuks.

Viikingitele omase kõlavärvi üks osa, sömpler, on taas väga omal kohal ja lisab kohati ootamatult muusikale hulgaliselt lisaväärtus. Osalt just osavate sämplimiste tõttu langeb šõu põhirõhk just Karsten Mathieseni õlule.

Jaak Sooääre pisike hullumeelsuski ei ole veel kuhugi kadunud ja see vürtsitas mitmeti kontserti. Võib küll kitarri poognaga mängida, tõestab Sooäär. Ja tegelikult suudab ta isegi äärmiselt normaalseid ja harjumuspäraseid võtteid kasutades sinna mingisuguse kiuksu juurde monteerida, mis kuulajate nägudele muigeid tekitab. Seda ju viikingitelt tullaksegi otsima ja taas kord seda ka saadi.

Publiku arvamust küsis Sandra Preiman.

Kalle (27), müügimees: „Super, täitsa rokkis! Eksperimentaalne selline.”

Kati (19), üliõpilane: „Meeldis küll, kuigi kodus ma ilmselt ei suudaks sellist asja ühe koha peal niimoodi kuulata – liiga intensiivne kuidagi. Aga siin oli päris hea.”

Marko (52): „Ei oskagi öelda – vahepeal meeldis ja siis jälle mitte. See üks lugu, „Old Ship”, oli vist? See oli väga hea, aga siis jälle läks asi natuke liiga kirjuks. Trummar pingutas kohati üle natuke, mulle tundus. Ma olen selline traditsiooniline tüüp, ekstreemsused on võõrastavad. Huvitav oli küll muidugi.”