Kontserdikaja: JK: Eesti juurtega Peipman pani kuulajad keskenduma

30. aprill 2006

Jazzkaare viimasel õhtul mängis NO99 jazziklubis Eesti juurtega Henri Peipman, kes õppinud mainekate Austraalia jazzmuusikute käe all. Kiika kontserdi ülevaadet.

29. aprillil astus teater NO99 džässklubis üles projekt nimega Henry Peipman Jazz Forum (Henri Peipman klahvpillidel, Mart Soo kitarril, Taavo Remmel kontrabassil, Brian Melvin trummidel ning Villu Veski saksofonil), kirjutab Ivo Heinloo.

Õhtu täheks oli Austraalias sündinud, ent vanavanemate juures eesti keele selgeks õppinud ja praegu seda soravalt valdav pianist Henri Peipman – üks nendest noorema põlvkonna väliseestlastest, kes ilmutamas suurt huvi oma juurte vastu. Mainekate Austraalia džässmuusikute käe all õppinud mees, kelle mängu said nüüd nautida ka kuulajad teiselpool maakera.

Jazzkaarel esines ta koos tuntud ja tunnustatud kodumaiste džässmuusikutega, sest eks pooleldi kodumaiseks võib ju lugeda ka trummar Brian Melvinit, kes varemgi mitmesuguste siinsete projektidega seotud on olnud. Nende kava sisaldas põhiliselt eelmisel aastal salvestatud CD „Virmalised” peal leiduvaid lugusid, sekka ka uuemaid palu.

Kõlanud muusika kuulus Peipmani sõnul jazz-improvisatsiooni valda, mille taga oli tunda mitmekülgset klassikalist haridust. Kindlasti mitte ei olnud tegu easy-listening´iga, selleks olid Peipmani harmooniad liiga keerulised. Ent see ei takistanud kuulajail muusikat nautimast ja sellele kaasa elamast.

Ka publik oli end festivali jooksul käsile võtnud, sest kui džässklubi nädalatagusel kontserdil pidid artistid liigjutukat rahvast vahepeal korrale kutsuma, siis nüüd kuulati esinejaid ülima keskendatusega. Ja oli, mida kuulata. Seda enam, et muuhulgas muusikapedagoogina tegutsev Peipman jagas lugude vahel õpetlikku informatsiooni nende palade ülesehituse, helistiku jms. kohta.

Oma osa kontserdi õnnestumiseks andsid kindlasti kõik projekti liikmed. Brian Melvini poolt tuttavlik hingestatud trummimäng, alati heal tasemel Taavo Remmel ja Mart Soo ning Villu Veskilt gruuviv saksofon, mis saksofonile pühendatud festivalile kujuteldava punkti pani.

Kui oli kõlanud ka viimane lugu ning kellaaeg juba uude päeva nihkunud, oligi festival selleks aastaks sisuliselt otsad kokku tõmmanud. Stiilselt ja paljulubavalt, juba järgmist Jazzkaart silmanurgast kiigates.