JK: Eestis on Brian Melvin leidnud rahutunde

22. aprill 2007

Jazzkaarel osalevale löökriistavirtuoosile Brian Melvinile on justkui otsa ette kirjutatud: “Häid ideid saab siit!”

Pärit Ameerika Ühendriikidest, kuid tänaseks juba nii mõnelgi puhul ameerika-eesti trummariks nimetatud Brian Melvin on lõputult vahva. Löökriistagurule oleks justkui otsa ette kirjutatud: “Häid ideid saab siit!”

Brian Melviniga vestles Helen Oja.

Melvin lööb kaasa mitmes põnevas koosseisus Jazzkaare raames, veelgi hoogsamalt üldisemas eesti muusikaruumis ning mis siis veel rääkida rahvusvahelistest ja kontinentidevahelistest projektidest! Eesti koha pealt aga – muusik lisab auru siinsele jazzielule ning on aktiivne maailmamuusikat hõlmavates kollektiivides, populaarsematest näiteks Drum Pranas.

Melvin on kord öelnud, et muusika on tema jaoks samaväärne religiooniga. Muusikuna on tegu enesekindla fruktiga, kes oma pühendumuses ilmselt ei sea kahtlevate küsimuste ette ei mängupartnereid ega ka kuulajaskonda. “Kaasakiskuv” ja “energiline” on ka sõnad, millega Brian Melvini kolleeg ja õpilane, trummar Tanel Ruben on teda iseloomustanud.

Brian Melvin näeb musitseerimises õpetust ja ühendust teiste inimestega. „Kui igapäevaelus näeme kõikjal inimestes erinevusi ja varieeruvaid arusaamasid, siis teistega koos muusikat tehes saadakse tervikuks.“ Melvin on eelnevates intervjuudes nentinud, et eestlastega koosmusitseerides ei ole mängumaa eriti suur ja siinne olukord muusikuna „üks paras väljakutse“. Järgnevas kuuleme lähemalt, mida õpetab trummar eestlastele ning millest Melvin Eestis olles ise osa on saanud.

Mida tähendab olla võõramaalasest muusik Eestis?
Minu jaoks ei ole vahet, kus maailmapaigas musitseerida. Viimase kahekümne aasta jooksul olen vägagi erinevates kohtades muusikuna elatist teeninud. Peab aga tõdema, et ümbritseval keskkonnal on inimesele tihtipeale mõju. Siinkohal ütlen, et Eesti on mulle kinkinud rahutunde.

Kas oled tunnetanud privilegeeritust või hoopis mõnd takistust?
Ma ei ütleks nii. Ma „teenin“ praegust kohta ja olukorda, kus viibin. Siin on mul võimalus kõiksugu projekte läbi viia ning tänutäheks toon ma eestlastele – nii muusikutele kui ka publikule – sellise kogemuse, mida kohalikul oleks keeruline teha. Me saame üheskoos osa worldwide (ülemaailmsest, toim) kogemusest, mis aina kasvab ja laieneb. Musitseerimine on kui ühe suure kingituse jagamine. Nõndaviisi kujunebki muusikast minu kui olemuse üks äärmiselt hingestatud osa. See toidab, see ravib.

Rääkides jagamisest, kas uusi projekte luues oled initsiaator Sina või teevad just eestlased kõik selleks, et Sind oma koosseisudesse kaasata?
Siiani olen ilmselt mina suurem algataja olnud. Eestlased on reserveeritud, korralikud ja mitte eriti altid kindlaks kujunenud muusikalisi „piire“ ületama. Olles pärit San Franciscost, tunnetan kontrasti. Seal käib pidev teadlik eksperimenteerimine – oleme nagu teadlased mõnes laboris! Püütakse vormi valada enda muusikaline identiteet, mitte realiseerida niivõrd teiste väljamõeldisi. Pole tähtis kohandada juba käibelolevaid „norme“ endale sobivaks. Hoopis põnevam on protsess, kus uudne idee enneolematu väljenduse leiab.

Kas siis võiks öelda, et Sa omamoodi mõjutad eesti muusikuid, kellega kokku puutud?
Muutumise ja mõjutamise protsess on vastastikune. See on nagu suhtlemine, vestlus, mis saab toimuda tänu kahe või enama inimese pühendumisele. Ma arvan, et on liiga palju ütlemisi, et „nii ja naa on halb teha, hea on hoopis kolmandat moodi mängida“. Üks esimesi olulisi asju on juba endale õpetaja valimine, kes annab sulle kätte esimesed nipid uuele pillile ja muusikale lähenemiseks. Meetod, mida ma siin tahaksin nii-öelda levitada, on individuaalne lähenemine instrumendile.

Seega, Sina lähened muusikutele ja tulevastele mängupartneritele eelarvamusteta?
Täpselt nii! Püüan igaühele läheneda kui võimalusele. Kõigil peaksid olema võrdsed õigused. Inimesed on loomu poolest ju kärmed hinnanguid andma ja kritiseerima. Pean mainima, et eriti siin Eestis. Isegi kui kontsert väga meeldis, ei jäeta kunagi mainimata seda, mis vähegi kõrva võis riivata. Ütleksin lausa, et siia-sinna selliste arvamuste loopimine ei tulene millestki muust kui teadmiste puudumisest. Sel puhul ei jää muud üle kui pühenduda kuuldu-nähtu positiivsele küljele. Iga muusik püüab mängida südamest. Sestap peab loomingu üle spekuleerides ettevaatlik olema nii kolleeg, kriitik kui ka publik. Sedaviisi jääb muusikule suurem mängumaa.

Milline on siis ideaal, kus avaldub poliitilis-sotsiaalne sõnapaar „võrdsed õigused“ muusikas?
Kauneim lahendus sellele on tunne, et kõik saavad muusikas üheks. Kui ma läheksin homme araabiamaadesse ja istuksin maha viie kohaliku trummariga, ei loe see, et meil on erinev kultuuriline ja religioosne taust. Muusika, mis sünnib, ei tee kuulmagi liigitustest ja nimetustest, millega pillimehi on pärjatud. Erisuguste inimestega musitseerimine on kingitus, mis ühendab. Ilma selleta ei kujutaks ma elu ette. Muusika on balanss.

Intervjuu Brian Melviniga toimus laupäeval, 21. aprillil