JK: Eivor: Olen oma juurtega väga ühendatud

28. aprill 2012

Jazzkaare viimase esinejana astub homme üles Fääri saartelt pärit Eivor, kes on parasjagu lõpetamas uue albumi lindistamist. Ta tunnistab intervjuus Jazzkaare veebile, et ta ei plaaninud albumit teha, kuid avastas pärast isa surma, kuidas uus album aitas tal toime tulla leinaga.

Eivor on varem korduvalt Eestis käinud ja esinenud. Sel nädalal esilinastus kinos Sõprus uus dokumentaalfilm "Saarte värvid", mis toob vaatajateni, kuidas muusika võib ühendada väga erinevatest kultuuridest inimesi. Eivori kõrval on selle filmi peategelasteks Villu Veski ja Havailt pärit Barak Levi. Film ise annab kaunite looduspiltide ning toredate intervjuudega lühidalt edasi nende kolme muusiku elu saartel ja kuidas see neid mõjutanud on.

Enne homset kontserti usutles Eivorit Jazzkaare veebireporter Merli Antsmaa.

 

Mainisite filmis, et perekond on Teile väga oluline.

Hoolin oma perekonnast väga palju. Oluline on oma kallimaid enda lähedal hoida ja nad inspireerivad mind. Loon laule neist – mu õdedel, emal on oma lood –, samuti kogemustest, lapsepõlvest. Laulan fääri keeles ja minu jaoks on mu juured väga olulised. See on kõige suurem inspiratsioon – see, kes olen, mis mu veres voolab.

Kuidas elu Fääri saartel on?

Oleneb. Suurimas linnas on väga kirev kultuurielu. Palju muusikat ja kunsti. See on väga elav. Ma ise olen pärit väikesest, 500 elanikuga külast. Seal pole isegi poodi ja keskkond on primitiivne. Teisalt on see väga võluv ja romantiline. Aeg kulgeb aeglasemalt. Linnades on elu väga kiire ning seepärast meeldib mulle koju minna ja aeg maha võtta. Ma reisin palju ja hetkel elan Kopenhaagenis, aga kodus on alati hea. Inimestel on rohkem aega üksteist külastada ja jalutada. Öelda tere, juua kohvi. Linnades on aeg ära planeeritud ja korraga toimub nii palju. Inimestel teevad kuu aega ette plaane kellelegi külla minna. Väike koht on väga tore, näiteks kui on suurem sündmus, aidatakse üksteisele süüa teha.

Kuidas leidsite muusika?

Leidsin selle enda seest väga noorena. Kasvasin üles muusikaga ja kuigi pereliikmed pole muusikud, on minu peres palju muusikat mängitud ja lauldud. Olen kogu aeg laulnud, eriti perepidustustel. Kui olin umbes 12-aastane, oli mul suur unistus muusikuks saada. Kõigepealt alustasin garaažibändides, aga 17-aastaselt kolisin Islandile, et klassikalist muusikat õppima minna. Kuna olin rokkbändides, siis tundsin, et mu hääl hakkas väsima. Hakkasin kõlama nagu Janis Joplin. Tundsin, et vajaksin hääletreeningut. Õppisin Islandil neli aastat klassikalist laulu. See aitas mind palju ja saar ise oli inspireeriv. Näiteks alustasime bändi Krakan ja tegime sellega ka albumi.

Ma lihtsalt teen muusikat, mida tahan kuulata ja kuhu soovin liikuda. Olen püüdnud olla ka suurte leibelite all, aga see pole minu jaoks. Pean omama oma muusika üle kontrolli. Minu jaoks on raske muusikat teha lihtsalt selleks, et kuhugi jõuda. Ma pean jääma ausaks ja looma seda, mida hetkel tunnen. Hea asi muusika juures on see, et kohtud paljude inimestega. Nii kohtusin Fääri saartel ka Villu Veskiga, kes tuli sinna lindistama. Ma vist tunnen muusikuid üle terve maailma. Muusikute maailm on üsna väike ja ma arvan, et parima õppetunni saab koos heade muusikutega mängimisest. Nagu prantsuse keele õppimine – tuleb Prantsusmaale minna, et keel suhu saada. Kui ainult koolipingis istud, ei saa sa kogemust kätesse ja nahka.

Mida peate enda läbimurdeks muusikuna või on teekond loomulik olnud?

Minu jaoks on kõik olnud väga rahulik ja tervislik kasvamine ning teekond. Mind ei viinud ükski konkreetne läbimurre tähena taevasse. Olen alati töötanud, et paremaks ja tugevamaks saada. See tähendab, et tuleb palju harjutada ja muusika kohta õppida. Seda platvormi olen maast madalast kasvatanud, sest see peab tugev olema. Kui noor olin, võitsin ühe lauluvõistluse, see andis mulle palju võimalusi laulmiseks, sest inimesed teadsid mind.

Kasutate oma muusikas ka folkloori.

Olen alati olnud oma juurtega ühendunud. Kui olin väga noor, õppisin vanu fääri rahvalaule ja on vundament sellele, mida teen. Võib-olla on siin ka natukene uhkust, et kasutada fääri rahvalaule. Meid on ainult 480 000 inimest. See on unikaalne, et need vanad lood on säilinud. Ka filmis „Saarte värvid“ võis näha stseeni ühe tantsuga. Elame modernses maailmas, aga siiski inimesed leiavad aega folklooriga tegelemiseks. Minu muusika on segu paljudest värvidest – pop, jazz, rock. Folk on aga nende kõigi platvorm.

Laulate fääri keeles, millest inimesed aru ei saa, aga neile siiski meeldib. Miks see nii on?

Viimased paar aastat olen tegelikult laulnud inglise keeles. Aga siis inimesed tulevad mu juurde küsima, miks ma fääri keeles ei laula. Samas nad ei saa sellest ju aru. Neile meeldib vist see kõla, sest see on eksootiline.

Kus hetkel oma muusikas olete ja kuhu tahate minna?

Olen just oma uut albumit lindistamas ja peaaegu lõpetamas. See on väga hea album ja ma olen väga elevil. Hetkel olen väga heas kohas muusikas. Olen pidevalt liikumas ja kasvamas. See album on väga personaalne ja palju leinast. Kaotasin umbes poolteist aastat tagasi oma isa. Mul polnud siis plaani albumit teha, kuid tuli välja, et see oli hea moodus oma leina väljendamiseks. Nii et see album on armastusest ja kurbusest samal ajal. Segu kahest vastandist – leinast ja rõõmust. See album läheb mulle väga korda. Tulemas on hea aasta ja tunnen, et mu ausus on pinnal, mis on kunsti ja muusika puhul oluline.

 

Nordic Sounds ja Eivør

Pühapäeval, 29. Aprillil 2012 Merepaviljonis

Koosseis:

Eivør – vokaal, kitarr

Mikael Blak – bass

Villu Veski – saksofonid

Tiit Kalluste – akordion

Taavo Remmel – kontrabass

Valerijus Ramoska – trompet, flygelhorn

Raimonds Macats – klahvpillid, kromaatiline suupill