JK: Eri rahvusest muusikud leidsid ühise keele – jazzikeele

27. aprill 2007

Kuigi tegemist oli soome karge kitarristi, itaalia trummikameeleoni ning eesti kvaliteeti näitavate jazzmuusikute kirju sulamiga, rääkisid nad kõik ühte keelt – jazzikeelt. Von Krahlis toimunu toob teieni Katre Kasemägi.

Töönädala selgrooga Von Krahli murdma tulnud inimesed ei pidanud pettuma rahvusvahelise kvarteti eheduses ja headuses. Tol õhtul esitati nii Raul Söödi, Kalle Kalima kui ka Andrea Marcelli loomingut. Loomulikult ei puudunud ka jazzistandardid.

Von Krahlis käis kontserdil Katre Kasemägi.

Veel paremini, kui nimetatud nelik sobis Von Krahli kollasevõitu valguse alla, sobis ta omavahel muusikaliselt – lausa imehästi! Kuigi tegemist oli soome karge kitarristi, itaalia trummikameeleoni ning eesti kvaliteeti näitavate jazzmuusikute kirju sulamiga, rääkisid nad kõik ühte keelt – jazzikeelt.

Tol õhtul tõusis vaieldamatult esile Raul Sööt koos Andrea Marcelliga. Raul Söödi headus peitub oskuses muusikat oma käekirja järgi huvitavaks mängida. Ta ei paku oma soolodega üle, kuid publik märkab teda tema ausa mängu ja laia ampluaa tõttu – kord svingib, kord mängib hüplevalt, lõpuks lööb improvisatsiooniga korra majja. „One More Secret” näitas publikule Raul Söödi tundlikku komponeerijakätt ja meisterlikku mänguviisi.

Esialgu võis arvata, et Marcelli jääbki latino-jazzi juurde, kuid niipea kui avanes võimalus, muutis ta mängustiili täielikult. Ta muutus tundmatuseni – tantsuline osa tema mängus haihtus sootuks ning asemele astus justkui väike osav marsiorkestri trummipoiss, kelles peitub jazzmuusiku hing. Vahepeal loobus ta ka trummipulkadest, muutudes aafrika põlisrahvaste rütmide edastajaks.

Pidurdamatu ideedevool jäi seekord Kalle Kalima poolt ära. Kui võrrelda tema mängustiili eelmisel aastal Johnny la Marama koosseisuga ülesastumisel, siis seekord oli ta reserveeritum ja jazzmuusika raamides rohkem kinni. Alles kontserdi teises pooles, kus noodid silme eest ära visati ja algas improvoor, sai Kalima näidata, mis puust ta tegelikult tehtud on.

Kui vahepeal hakkas tekkima mure, et Mihkel Mälgand kontrabassi taga jääb kolme mehe varju, siis õnneks päästis muusikute aukoodeks sellegi ohu. Ka talle anti võimalus improviseerida, ning seda võimalust kasutades ilmutas ta oma mängus teada-tuntud kelmikust.

Kontserdi esimene osa algas mõnusa salongliku ja standardse jazzuga ja lõppes muusikute vabameelse improvisatsiooniga. Lõpus ei adunud enam, kas on tegemist ühtse koosseisu või eraldi musitseerivate interpreetidega. Kontserdi selles järgus sai ka selgeks, miks kasutas trummar Marcelli oranže kõrvatroppe. Kõik lõppes free jazz’iga ning jämmsessiooni alguseks oli loodud suurepärane pinnas.

Kuid pettumusena selgus tõsiasi, et tol õhtul välja kuulutatud jämmsessioonile polnud õnnestunud jõuda mitte ühelgi eesti ega külalis-jazzmuusikul. Paljutõotavaks lõppfinaaliks olid loodud head tingimused, vaja läinuks veidi värsket verd ja uuenduslikkust, et panna i-le täpp peale. Kahju, et selline hea võimalus käest läks.

Kuna välja oli reklaamitud jämmsessioon, siis mängiti pärast väikest pausi veel kolm lugu. Kuid seda n-ö läbikukkunud jämmsessiooni olid jäänud uudistama veel vaid vähesed kuulajad. Kõik need, kes lahkusid pärast esimest osa, tegid seda arvatavasti mõttega, et nädalavahetus algas kolmapäeva õhtul.

25. aprillil kell 22.00 Von Krahli baaris
Marcelli/Sööt Quartet & jamsession

Koosseis:
Raul Sööt – saksofon
Andrea Marcelli – löökpillid
Kalle Kalima – kitarr
Mihkel Mälgand – kontrabass