JK: Ettevaatust! Ehitusplatsile sisenemine omal vastutusel

19. aprill 2008

“Veenev ja vaimustav märul! Massiivne!” leiab Mikko Innaneni ja Triade’i kontserti nautinud Hanna Varkki.

Reede õhtul muutus NO99 jazziklubi prantsuse klaveritrio Triade ja soome saksofonisti Mikko Innaneni koostöös ehitustandriks, kus free-jazz’i vaim maruliselt möllas, ühekorraga lammutades ja üles ehitades.

Džässiklubis toimunut kirjeldab Hanna Varkki.

Kontserdi algus viibib, kuid publik võtab kohad sisse ja muheleb pahaaimamatult veini- ja õlleklaaside ääres. Veerand üheteistkümnest libisevad lavale pea märkamatult pillimehed, kes alustavad ühegi hoiatuseta. Publik vakatab esimeste vilede ja kellade peale ning mõni hetk hiljem seisavad nad silmitsi möirgava baritonsaksofoniga. See on ilmaennustuseks järgnevale rajule.

Nelik nõuab jõuliselt tähelepanu esimesest hetkest peale. Rahutult ringitormlev ja energiast pulbitsev mäng meenutab järjekindlat last, kes oma tahtmise osas jonni ei jäta. Tornaadot üleskeerav voog kord tiheneb, kord hõreneb. Mikko Innanen, kel on kasutada lausa puhkpillipark, demonstreerib oma oskusi kahel saksofonil korraga. Sébastien Boisseau araabia ud’i meenutav kontrabassi sõrmitsemine läheb varsti üle elavhõbedalikuks voolamiseks.

Järgnevalt üllatavad nad tõlgendusega Schönbergi viiendast klaveripalast. Meloodia tormab väikeste juppidena pillide vahel ringi. Lühikesed ja teravad vaikushetked pingestatud plahvatuste vahel arenevad lõpuks ekspressiivseks ja pidevaks voogamiseks. Need on pikitud kindlate helikõrgusteta puhangute ja müradega. Kui korraks tulebki sisse meloodiline käik, siis lammutatakse see juba järgmisel hetkel osadeks.

See annab ehk võtme ka järgmistele lugudele. Avangardiklassika saab oskuslikult jazz’i omaks. Nende lammutav stiil konstrueerib saadud tükkidest imetlusväärselt kompaktse ja sihikindla kaose. Nii läheneb see mõtteviis tõesti serialistlikule komponeerimistehnikale. Ka võrdlus Squarepusheriga on omal kohal. Nendegi rütmika on mõnel hetkel nii põrgulikult kiirendav, et tekib mulje kohe-kohe saabuvast kollapsist.

Kohati kerkib silme ette pilt mahajäetud ehitusplatsist, kus valitsevad raevukad tuulejumalad. Kes on kivid tükkideks purustanud ning siis neist uusi valguskiirusel muutuvaid konstruktsioone vormivad. Free jazz on dekonstrueerivaks printsiibiks, kuid „vabad helid” on neil ülimalt sidusalt sisemise rütmiainesega täidetud. Põhiraskus on siin kanda trummar Nicolas Larmignat’l. Kuulajale, kes sinna siseneb, paiskuvad peale erineva iseloomu ja füüsisega helid. Teravaid, kaalukaid, kohati agressiivseidki kõlasid hoiab koos ülirahutu, tabamatu rütm. Need rütmikobarad kihavad kui üles ärritatud herilastaru. Või liigsest kohvitarbimisest puperdav süda.

Kuid kuulda saab ka rahulikuma ruumiga palasid. Kolmas lugu kumab põhjamaistes värvides, isegi veidi folgiselt. Kontrast eelmise looga on suur ning kaasa sekundeerib ka veiniklaaside ja jää kõlin baarileti tagant. Céderic Piromalli külmadele klaveritoonidele lisandub saksofoni kare ja kaeblik hääl. Ometi jääb isegi harvasid noote mängides alles intensiivne pingestatus. Vaiksemad hetked on vaid ettevalmistus plahvatuse ootuses.

Triol on väga ühtne koosmängutunnetus ja kokkukasvanud süüviv mõtteviis. Samuti seob neid rütmiline lähenemine, kus bass ja klaver kompavad leidlikult oma pillide piire. Mikko Innanen sobitub sinna üllatavalt hästi. Tema osutub mõnes mõttes õhtu peakangelaseks, läbistavalt jõuline saksofon on pidevalt fookuses. Kuid kokkuvõttes on nelik on nii tihedalt terviklik, et ei ole ruumi isegi soolodele plaksutada.

Jäi mulje, et publikul tekkis mõningaid raskusi muusikale kaasa elamisega. Selle tunnistajaks oli pausi ajal vähenenud rahvatihedus. Rütmi-õlekõrsi pakuti ansambli poolt vaid kord või paar. Ehk oli raske jalga põksuma saada? Näis, et suurem osa inimesi piirdus tornaado piilumisega keldriuksepraost ning ei söandatud seda maru enese sisse lasta. Bänd ei teinud see-eest allahindlust, vaid andis endast kõik.

Teiseks pooleks allesjäänud kuulajad said igal juhul kogeda vaheldusrikast ja hüperekspressionistlikku esinemist. Kontserdi lõpule lähenedes tõi Innanen kuuldavale ka kõige metsikuma ja tehniliselt meisterliku saksofonisoolo. Võis vaid imestada, kuidas ühte hingetõmbesse nii palju ja nii kiireid noote ära mahub.

Olin tunnistajaks veenvale ja vaimustavale märulile. Massiivne!

Triade & Mikko Innanen (Prantsuse-Soome)
Reedel, 18. aprillil NO99 jazziklubis

KOOSSEIS:
Mikko Innanen – saksofon
Cédric Piromalli – klaver
Sébastien Boisseau – bass
Nicolas Larmignat – trummid