JK: Eva Mitreikina habras heliilm

26. aprill 2010

Mitreikina muusika haaras õrnalt käest nagu väike laps, kes tahab sind viia vasttärganud lumikellukesi vaatama. Kontserdist räägib Hanna Varkki.

Tasasel pühapäevaõhtul kl 17 täitus Kumu auditoorium Eva Mitreikina habraste helidega.

Oma mõtisklusi Mitreikinat kuulates jagab teiega Hanna Varkki.

Artisti ootav lava kaikus mõtteis veel eelmise õhtu elamusest, kus poola pianist Leszek Moždžer Estonia klaverist imelisi uusi tämbreid välja võlus. Hõredalt täidetud saal ja ootuse raske vaikus tekitasid kõhklusi, kas Kumu auditoorium on ikka õige koht nii isikliku ja hapra muusika jaoks. Kuid juba esimese looga hajusid kõik kahtlused. Saal oli kui loodud varjunditerikka hääle lahtilaotamiseks. Mõnes avatumas ja liikuvamas kontekstis oleks palju kaduma läinud. Puhast helifooni värvis vaid konditsioneeri hallikas kohin.

Mitreikina suutis selle algselt ebamugavana mõjunud vaikuse täielikult enda osaks teha. Kui esialgu tundus isegi plaksutamine kohatu, siis kontserdi edenedes mässis ta publiku hellalt, kuid kindlalt oma helikookonisse. Tema laul kõlas rabavalt alasti ja ausalt. Et selline muusika mõju avaldaks, peab kuulaja ka enda sees midagi avama. See ei pruugigi olla nii iseenesestmõistetav. Tihti minnakse kontserdile passiivses olekus, ainsaks ootuseks saada piletiraha vääriliselt meelt lahutatud. Kuid siintoimuv seadis publiku ootamatult silmitsi iseendaga. Mitreikina muusika haaras õrnalt käest nagu väike laps, kes tahab sind viia vasttärganud lumikellukesi vaatama.

Murduv hääl ja udune intonatsioon lõid unistava ja intiimse meeleolu. Kui me nüüd magama jääme, siis me teineteist unes näeme. Meil pole käsi ja meil pole tiibu. Kuid me embame ja lendame. Unenäolised laulutekstidki olid häälestatud lapsepõlvesagedustele. Tema filmilik jutustus jooksis võrdselt sujuvalt eesti, vene ja inglise keeles vaheldumisi. Hoolimata nõrgast vene keele mõistmisest kõlas mulle eriliselt värviküllasena „Anastasia“. Kuid unenäod ja muusika ujuvadki paabeli segadusest muretult mööda, jõudes oma eesmärgini tihti tähenduslikumalt kui loomulik keel.

Tema stiili ilmestasid kontrastid. Katkevad vaikuse varjundeid uurivad hetked vaheldusid jõulisemate vokaliiside ja häälitsustega, lõpus isegi läbitungiva setu itkuga. Viimane kõlas kaugelt kurgusoppidest, kuulaja leidis end ühtäkki Lõuna-Eesti tahmasest rehetoast. Sellele järgnes ainuke džässilik element kogu kavas, igihalja “Summertime’i” tõlgendus. See üleminek osutus väga sujuvaks. Silme ette jäi endiselt lämbe suvine õhustik viljapõldude keskel, kuid kitarrisaade lisas midagi kergelt kummituslikku ja melanhoolset.

Kitarrisaatega lood jäävad minimalistlikuks ja unistavaks. Ootamatu helidevalang tekib siis, kui Mitreikina kitarri kõrvale paneb ning klaveri taha istub. Minimalistliku helilooja ja pianisti Lubomyr Melnyk’i õpilasena toob ta kuuldavale vahelduva kiirusega voolavaid saateid. Kohati meenutavad need käigud Philip Glassi “Koyaanisqatsi’t”, kus kiiruse kasvades tekib helide kollisioon ja dünaamika asendub staatiliselt võbiseva helidemerega. Kuid Mitreikina saade on vabam ja uurib pigem lainetuste mustreid. Kogu kava areneb tasaselt omas rütmis, avades ja avastades.

Mitreikina melanhoolne vaikus veenis täielikult.

Kontserdi fotogalerii

Eva Mitreikina
17.00 Kumu auditoorium
25. aprill 2010