Kontserdikaja: JK: Fantaasiaretk klarneti ja rütmimeistriga

23. aprill 2009

Muusika võttis silmade sulgemisel täiesti piiritud mõõtmed: kord oli tunne, nagu tiirutaks hiiglaslik söögijahil linnuparv pea kohal, teisalt, kui sattunuks stepptantsu kontserdile. Publiku muljeid kogusid Birgit Kastepõld ja Anu Baranin.

21. aprillil esines Vene kultuurikeskuses täismajale Eesti-USA duo Meelis Vind-Napoleon Maddox, luues väheste vahenditega – parmupill, bassklarnet ja beatbox – hubase ja omanäolise õhkkonna, mis väljus rangest kontsertformaadist.

Publiku ja enda arvamusi panid kirja Birgit Kastepõld ja Anu Baranin.

Esimese loo lõppedes oli tunne, et tahaks toolilt tõusta ja saal võiks otsekohe muutuda diskosaaliks. Muusikat kuulates tulid liigutused justkui iseenesest, esmalt hakkas jalg tatsuma, seejärel pea liikuma ning lõpuks ei suutnud ka käed enam paigal püsida.

Inimrütm, meloodia, eksperimendid ja julge improvisatsioon- nii võib kokku võtta klarnetist Meelis Vindi ja beatbox’ i meistri Napoleon Maddox’i erakordse etteaste. See kontsert oli suurepärane näide helidega eksperimenteerimisest ja pealtnäha täiesti erinevate stiilide liitmisest üheks nauditavaks koosluseks. Muusika võttis silmade sulgemisel täiesti piiritud mõõtmed: kord oli tunne, nagu tiirutaks hiiglaslik söögijahil linnuparv pea kohal, teisalt kui sattunuks stepptantsu kontserdile. Ehk mõni lugu veniski pisut pikaks, kuid nauding helide mitmekesisusest oli muljetavaldav!

Tiina: Beatbox’i pärast ma tulin. Tundus, et klarnetist oli rohkem beatbox’i saatjaks. Väga huvitav oli see parmupilliga lugu, läbimõeldud ja hästi ettekantud. Teised olid rohke improvisatsiooniga ja kõlasid pigem kui juhuslikud, tundus nagu oleks kumbki oma rida ajanud. Samas, kui silmad kinni panna, siis see kooskõla oli väga huvitav, visuaalne efekt jäi nõrgaks! Siiski väga õnnestunud valik panna beatbox ja klarnet kokku!

Naine, (tegeleb turismindusega):
Väga hästi kukkus välja neil. Poleks uskunud, et klarnet ja beatbox omavahel sobida võiksid. Vahepeal venis mõni pala liiga pikaks ja kava oli natuke liiga ühesugune, aga mulle igatahes meeldis see kontsert väga!

Anneli, (personalitöötaja):
See oli väga huvitav, ma pole varem kunagi beatbox’i kuulanud – Napoleon Maddox oli super! Mida kõike on võimalik oma häälega teha, uskumatu. Nende kooskõla mulle väga ei meeldinud: tundus, et laval oli kaks individualisti, kahjuks ei leidnud ma neis ka harmooniat. Kontserdiga jäin üldiselt rahule.

Mees, üliõpilane:
Erinevate helidega eksperimenteerimine oli väga lahe! Kui muusikakoolis klassikaliselt mõnda instrumenti õppida, siis midagi sellist ei saavuta. Et korda saata midagi erilist, ei piisa pelgalt muusikahuvist- selle taga peitub hoopis midagi muud, midagi suuremat! Kõik, mis laval aset leidis, oli väga lahe!

Reet, raamatupidaja:
Väga jazz oli, aga huvitav. Hoopis teistmoodi, kui ma ette kujutasin. Ma arvasin, et Maddoxi kontsert muutub väga pop-muusikaks, aga seda ei juhtunud.

Sven-Marten, heavy-muusik
Väga lahe oli. Mina ise sellist muusikat ei kuula. Sain sünnipäevaks kutse. Esimest korda kuulsin – hästi äge ja hea mulje. Muidu kuulan rockmuuskat, seal on kõik hästi kooskõlas alati. Esmapilgul tundus, et nad mängivad suvaliselt, aga kui täpsemalt sõveneda, siis saab aru, et nad saaval vahepeal ka kokku. Näib, et suhtlevad omavahel ja jälgivad üksteist.

Piret Rohusaar, maalikunstnik:
Väga tore oli, omapärane muusika. Ma ei oodanud, et see selline on. Olen Meelis Vindi varem kuulanud, aga partner mõjutas teda niimoodi väga positiivselt. Mul on kahju, et kontsert niivõrd kiiresti otsa lõppes. Alles sai sisse elatud ning oleks võinud veel istuda. Hakkasin asjast aru saama, kuigi vist asi oli arusaamisest kaugel.

Sofia Rubina, laulja:
Üllatas, kui palju võimalusi teha muusikat kahe pilliga, sest võib öelda, et beatbox on ju ka pill. Selles on nii palju vabadust ja konkreetsust ning värve. Väga meeldis!