JK: Félix Lajkó mängis Kumus viiuli- ja hingekeeltel

24. aprill 2009

Lajkó mäng võlus publiku esimesest hetkest, mil poogen üle viiulikeelte libises.

Esmaspäeva õhtu leidis Kumu auditooriumis eest hulga keelpillimuusika nautlejaid. Oldi tuldud kuulama Ungari päritolu viiuldaja ja helilooja Félix Lajkó kunsti.

Kontserti kirjeldab Katrin Parbus.

Lajkó on mänginud koos väga paljude erinevate muusikutega, näiteks György Szabadose ansambli, Ritual Nova, French Noir Desir bändi ja Boban Markovici mustlasbändiga. Heliloojana on Lajkó komponeerinud oma kodukandi folklooril põhinevat muusikat nii koreograafidele, filmide tarbeks, teistele interpreetidele kui ka loomulikult iseendale. Linateosele “Delta” muusika loomise eest sai ta Cannes’i festivalil preemia. Félix Lajkó kui viiuldaja stiilipiirid on avarad – ta mängib rahvamuusikat, klassikat, rokki, bluusi, džässi.

Kumus astus Félix Lajkó üles vioolamängija Antal Brasnyo saatel. Publikut võlus Lajkó mäng juba sellest hetkest, kui poogen esmakordselt üle viiulikeelte libises. Duo esimene pala kestis ligi pool tundi, kuid aeg möödus märkamatult. Muusikaline materjal oli põhiliselt Ungari ja selle lähinaabrite rahvaviisidel põhinev, pillimängus võis lisaks džässilikule lähenemisele tabada ka bluusile iseloomulikku.

Tugevaimalt sööbis sel kontserdil mällu üks kestvuselt napim kurblik-nukra meloodiaga pala, mille arengus esines muusikalisi üllatusmomente. Samuti mõjus kaunilt lugu, kus Lajkó vilistas viisikatkeid, hiljem neid teemasid viiulil korrates.

Hiirvaikne auditoorium sai kuulda tõelist piano pianissimo mängu, milles ometi noodid selgelt eristatavad. Ungari viiuldaja virtuooslikkus ei jätnud kahtlust, teda oli huvitav jälgida ka siis, kui muusika natuke ühetooniliseks kippus minema. Nimelt heliloojana ei jätnud Lajkó nii huvitavat muljet kui viiuldajana, tema esitatud muusikas leidus palju korduvuslikkust, tüütuseni sarnaseid motiive. Samuti võiks ette heita, et vioolamängija Brasnyo, kellele jäetud ilmselgelt “teise viiuli roll”, mängis järjepanu ühtmoodi.

Lajkó võimsust viiuldajana näitab see, kuidas ta võlub end kordavast muusikalisest materjalist välja mängu, mis kedagi külmaks ei jäta. Kogu kontserdi vältel vaatas Lajkó kuulajaskonna poole haruharva ega öelnud sõnagi. Verbaalset kommunikatsiooni ent polnudki vaja, sautillé ja ricochet’ tehnikais esitatud helid olid ise piisavalt kõnekad ja meisterlikud.

Publik aplodeeris seistes.