Lava ees publiku seas oli kõikehaaravas muusikas ennastunustavalt tantsu vihtumas nii teisi muusikuid, ajakirjanikke kui ka fotograafe. Õhtu lõppedes oli aktiivselt tegutsenud publiku nägudel kahtlaselt õnnelik ilme.
Tänavuse Jazzkaare 7. päev lõppes ülimalt meeleoluka ja kaasahaarava õhtuga Rock Cafe`s, kus rahvahorde hullutasid Hedvig Hanson Grupp Eestist ja George Duke oma ansambliga USA-st.
Õhtust rokiklubis teeb ülevaate jazzkaar.ee veebireporter Marge Lumisalu.
Kella kümnest, kui lavale astus Hedvig Hanson, oli klubis meeldivalt palju inimesi, mis näitab, et ka oma artiste osatakse hinnata. Ette rutates olgu öeldud, et väliskülaliste lavale saabumise ajaks oli rahvahulk aga vaat et kahekordistunud.
Hanson oli oma bändi valinud sel korral noorema põlvkonna andekad muusikud – Erki Pärnoja kitarril, Marti Tärn basskitarril, Ahto Abner trummidel, Reigo Ahven löökpillidel ja Joel Remmel klahvpillidel.
Noorte meeste seltsis omale südamelähedast muusikat tehes tundus Hedvigki laval säravam ja energiast pakatavam kui varem. Kui viimaste aastate jooksul on Hedvigult olnud kuulda rohkem mõtlikke ja rahumeelseid ülesastumisi ja salvestisi (mis on tema emakssaamisega seoses täiesti arusaadav), siis eileõhtune kontsert tuletas nii publikule kui kindlasti ka lauljale endale taas meelde, kuivõrd on ta läbi põimunud ja armunud soul- ja funk-muusikasse. Üle keha iga rakuga muusikat tunnetades ja väljendades avanes publikule hoopis uus Hedvig Hanson – küps laulja, kes valdab nii soul’i intiimsust ja haprust kui ka funk’i jõulist ja seksapiilset lähenemist.
Kuulda sai nii inglis- kui ka eestikeelseid lugusid. Viimaste seast väärib erilist tähelepanu huvitav lahendus Rock Hotel`i kunagisest menuloost „Varjata head ei saa“. Kaks lugu laulis Hanson duetina koos James Wertsiga. Laval moodustunud sünergia põhjal võiks kirjandusklassikat parafraseerides öelda: „Kohe näha, et vanad sõbrad!“.
Kui pillimeestest paistis tehtavat muusikat kõige enam nautivat bongosid jm löökpille mängiv Reigo Ahven, siis tasemel soolosid pakkusid ka Erki Pärnoja ja Joel Remmel. Viimane jäi aga lauljatari huviorbiililt silmnähtavalt välja – kui teiste pillimeestega tegi Hanson laval sõbralikke žeste ja naeratas, siis nooruke Remmel ei pälvinud solistilt eritähelepanu. Publik tunnustas aga igat laval olnud muusikut tormilise aplausiga.
Soojendusesineja rolliga väga hästi hakkama saanud Hedvig Hanson Grupp lõpetas oma eeskava George Duke`i looga, pannes ka publiku kaasa laulma. Hõisates enne lugu kuulajatele „Stay ready, so you don`t have to get ready!“ oli antud fraas meeldiv äratundmine sellele osale publikust, kes eelmisel päeval oli käinud kuulamas tänavuse Jazzkaare üht peaesinejat Dianne Reeves`i.
Teiseks supertäheks võib aga kahtlemata nimetada neljapäevase džässiõhtu lõpetanud George Duke`i. Esimestest hetkedest publiku enda poole võitnud mustanahaline solist-klahvpillimängija võlus oma muheda ja sõbraliku oleku, aga ka ülimalt virtuoosse klaverimänguoskusega. Sellist energiat ja kiiret näpujooksu annab ikka otsida! Loomulikult ei saanud staar mainimata jätta, et mõni lugu on tal küll mõeldud mängimiseks suurel nn päris klaveril, aga et olude sunnil peab ta hakkama saama elektrilise pilliga.
Lisaks Duke`i kahele elektrilisele ja ühele kaelaskantavale klahvpillile oli laval veel üks klahvpillimängija oma Korgi ja Yamahaga, kuid need leidsid kasutust üsna vähe. Üldse paistis teine klahvpillimängija – Andrew Papastephanou – olevat kontserdil alarakendatud. Vahepeal tagus ta küll rütmi elektrilisel bongol, kuid mitmes loos istus lihtsalt niisama ja vaatas üsna ilmetul näol, kuidas teised ihu ja hingega „fankisid“.
Ka teine paremal lava ääres olnud muusik – Jef Lee Johnson kitarril – oli silmatorkavalt emotsioonitu. Mõne soolo ajal küll oli näha mõne näolihase liikumist, aga suurem osa ligi kahetunnisest kontserdist tegutses lühikest kasvu kitarrist mornilt omaette.
Seevastu lava vasak tiib oli üle külvatud positiivse energia ja elurõõmuga. Seda loomulikult eelkõige tänu George Duke`ile endale, aga ka rõõmsate ja reibaste taustavokalistide ning emotsionaalse ja väga andeka bassimängija Michael Mansoni näol. Viimase bassisoolod oli vaatamis- (ja kuulamis-)väärsus omaette – ülikiire ja jõuline bassikäsitsus lõppes ühel korral suisa pillikeele katkemisega.
Peaaegu kahetunnine kontsert möödus imeruttu, lisalooks õnnestus publikul ansamblilt välja meelitada veel üks popurrii erinevatest funky-lugudest. Lava ees publiku seas oli kõikehaaravas muusikas ennastunustavalt tantsu vihtumas näha nii teisi muusikuid, ajakirjanikke kui ka fotograafe. Õhtu lõppedes oli aktiivselt tegutsenud publiku nägudel kahtlaselt õnnelik ilme. Nii vähe ongi õnneks vaja! Või kas seda ongi nii vähe?
Vaata lisaks:
Georg Duke’i kontserdi fotogalerii
Hedvig Hanson Groupi fotogalerii
Publiku arvamused
29. aprillil 2010 Rock Cafés
George Duke band (USA)
George Duke – vokaal, klahvpillid
Andrew Papastephanou – klahvpillid
Jef Lee Johnson – kitarr
Michael Manson – bass
Gorden Campbell – trummid
Shannon Pearson – taustavokaal
Lamont Vanhook – taustavokaal
Hedvig Hanson Group
Hedvig Hanson – vokaal
Joel Remmel – klahvpillid
Erki Pärnoja – kitarr
Marti Tärn – bass
Ahto Abner – trummid
Reigo Ahven – löökpillid