Kontserdikaja: JK: George Duke näitas, kuidas tuleb esineda

30. aprill 2010

Eile öösel ei läinudki palju vaja, et publik Rock Cafes George Duke’i muusikamanipulatsiooni all oleks. Loe, mida arvas publik.

Publiku saab enda haardesse mitmeti. Üks võimalus on lummata muusikaga, mis neid kuulama paneb ja teise maailma viib. George Duke kasutas aga teist taktikat.

Duke’i bänd astus lavale sellise energia ja jõuga, et oli võimatu mitte sama energiat vastu anda. Nii käis pidev vahetuskaup ning rahul oli rahvas ja muusikud. Fusionit, souli, gruuvi sai kogu raha eest.

George Duke’i soojendas meie oma Hedvig Hanson.

Publiku arvamusi kogusid Merli Antsmaa, Külli Haav ja Anu Leisner.

Priit Arge (25), jazztrummar:
Meeldis nii oma Eesti Hedvig Hanson kui ka George Duke, mõlemad omamoodi head. Peale eilset meditatiivset Jazz Del Mar`i kontserti oligi tugevat energia tabamust vahelduseks vaja, kosutavate trummisoolodega.
Kui George Duke`i puhul võiski arvata, et nad midagi väga modernset ei tee, olles sellise funky ja fusion muusika pioneere, siis sellegipoolest oli neid väga võimas näha ja kuulda. Kõik oli väga hästi paigas ja toimis väga hästi, ning “power” oli kõva. Soojenduseks Hedvigi bänd andis ka head värvikust. Olen rahul!

Jüri Kõlvart (22), muusik:
Suurepärane, lihtsalt super! Et aru saada, peab ise kohal olema. Üks klahvpillimängijate iidol jällegi, kes on ära nähtud. Tegemist oli tõesti suurepärase šõuga. Väga hästi mängitud, kõik pillimehed oli viimase peal, taustalauljad ja kõik. Üks parimaid asju, mida ootasin Jazzkaarelt ja sain oma elamuse täielikult kätte.

Kristel (27), juht:
Muljeid on raske sõnadesse panna. See muusika voolas otsast lõpuni läbi. Nii hea oli. Meeldib muusika, mis meeldib ja see siin on muusika, mis meeldib. Nii lihtne see ongi. Jazzkaar on ikka tore, kui ta toob funky ja souli ka, mulle on see alati väga meeldinud.

Reili (27), lennundusalane töötaja:
Kontsert algas ja lõppes hästi, keskmine osa oli natuke liiga pehme. Lõpp oli selline gruuvilik, rockcafe’lik, jazzulik, keskel vajus natuke ära.

Liina (22), tudeng:
Väga, väga, väga lahe, aga ma arvan, et see pole üllatav, et ma nii vastan. Emotsioon, mis lavalt tuli, oli väga tugev! Väga proffessionaalne töö muusikutelt.

Mari, meediatöötaja:
Kontsert muidugi meeldis. Mustanahalised oskavad muusikat teha, eestlased mitte nii väga.

Anton Andres, DJ:
Ise oman ka mitmeid George Duke’i albumeid 70ndatest ja 80ndatest. Taoliste artistide puhul on üsna tavaline see, et jäädakse kinni aega, mil oldi oma tippvormis või kuulsuse harjal. See energia, mis kontserdist õhkus… võiks eeldada, et see oli ka tema 20 aasta tagustel kontsertidel. Vanameister on jätkuvalt vormis.

Priit Pruul, 27, muusikaaustaja:
Duke on showmees – nähtus, mida jazzmuusikute hulgas just liiga sageli ei kohta. Ehkki Duke’i oli õhtu staar, sai suurimad ovatsioonid soolode eest endale bändi basskitarrist, kes pidi vahepeal pöidla jahutamiseks selle lausa suust läbi vedama. Raivo Tafenau, Elioni jazziauhinna 2010 laureaat
Metsikult meeldis!!!

Eduard Akulin, trombonist:
„Pole sõnu!“ Eduard teeb pika mõtliku pausi ja lausub:„Vägev!“

Reigo Ahven, trummar:
Kahtlemata meeldis see tüdruk ja meeldis see, et George tuli T-särgiga. Mulle meeldisid kõik pillimehed, eriti armusin sellesse kidramehesse, sest nii segast tüüpi pole ma tükk aega näinud. Bänd oli väga hea, võib-olla ehk liiga korrektne. Tahaks ju mõnikord vigu ja inimesi näha. Ma hindan riski, aga nad olid nagu masinad. Lõpus need James Browni asjad läksid küll hinge – selline hea vana funk. Kokkuvõttes on emotsioonid ülivõrdes positiivsed, kuid liiga hästi mängisid.
Selle aasta Jazzkaar on minu meelest üks tugevamaid, kus ma käinud olen. Sel aastal on väga palju džässi, eelnevatel aastatel on olnud palju maailmamuusikat.

Urmo Rae (32), ettevõtja:
Vaatamata sellele, et neil vaesekestel oli sound suht peetis, tekitas kontsert hea fiilingu. See usinalt vemmeldatud funkbass ei kostnud eriti muul ajal kui soolot mängides välja, laul oli liiga maha keeratud, Duke’i laulu polnud praktiliselt kuulda. Need taustakad olid ägedad, eriti see tibi! Võibolla vokaali osas oleks võinud rohkem särada lasta, see oli ikka instrumentalistide pidev tõestus, et nad on tegijad. Eriti puudutas hinge see vaene üksik kitarrist seal paremal ning tema täiesti impressionismi kalduv mängustiil, ta ei mänginud vaid peamiselt tekitas helisid.
Samas, tegelikult nad deliverdasid seda, mida lubasid, 360 kraadi muusikalist rahuldust, nagu paks alguses lubas. Üldiselt, kui sa lähed Frank Zappaga pikemalt koostööd teinud muusiku kontserdile, siis ei ole praktiliselt võimalik pettuda.
Hanson oli väga hea niikaua, kui ta enda asju laulis, ta oma lugudes oli hinge oluliselt rohkem.

Kaivo (42), ettevõtja:
Polnud päris see, mida ootasin. Esimene pool Duke’i esinemisest ei saanud nagu vedama. Duke ei paistnud lavalt välja, laval oli kõike muud näha kui peaesinejat, ta mängis teistest pool meetrit allpool. Teisel poolel muutus ta ise aktiivsemaks ja oli ka teda ennast näha.

Madis Viksi (27), basskitarrist ja Rein Repson (36), müügimees:
Duke tuli väga hea energiaga ja oli energiline kuni kontserdi lõpuni välja. Duke läks kohe esimesest loost käima ja bassimees oli väga raju. Väga funky üritus oli, power oli sees. Nad nautisid seda, mida nad tegid. Kui sa ise teed asja rõõmuga, siis see peegeldub kohe vaatajale ja vaataja annab selle tagasi pillimehele. Me ei olnud passiivsed pealtvaatajad vaid osalised kontserdis.

Neeme Stalbel (50), vabakutseline muusik ja ajakirjanik:
See on fantastiline, et Anne Erm on suutnud Jazzkaare viia maailma. Duke ja bänd oli niivõrd võimas, et ma olen praegu ja kindlasti tükk aega pärast kontserti lausa jokkis, mentaalses kaifis. Siin oli kõike: joovastust, peenust, ülistust ja fiilingut.
George mängis klahve tehniliselt äärmiselt meisterlikult, mulle meeldisid need uued mängu ja improvisatsiooni struktuurid. George Duke mängus oli tunda moodsas võtmes Oscar Petersoni joont. Tänasel kontserdil oli kõigel kullaproov. Muusikud andsid endast kõik ära, nad käisid oma viimase mahla välja ja see mõjus nii loomulikult.
Hedvigi esituses oleks võinud olla rohkem soul’i elemente sees. Oleks oodanud tugevamat esitust ja rohkem vunki.

Loe ka kontserdi ülevaadet
Vaata lisaks:
Georg Duke’i kontserdi fotogalerii
Hedvig Hanson Groupi fotogalerii

29. aprillil 2010 Rock Cafés
George Duke, Hedvig Hanson Group
George Duke – vokaal, klahvpillid
Andrew Papastephanou – klahvpillid
Jef Lee Johnson – kitarr
Michael Manson – bass
Gorden Campbell – trummid
Shannon Pearson – taustavokaal
Lamont Vanhook – taustavokaal

Hedvig Hanson – vokaal
Joel Remmel – klahvpillid
Erki Pärnoja – kitarr
Marti Tärn – bass
Ahto Abner – trummid
Reigo Ahven – löökpillid