JK: Gregooriuse lauluga tegelemine on küllalt punk

28. aprill 2008

Vox Clamantise juht Jaan-Eik Tulve räägib Hanna Varkkile, miks talle meeldib tegutseda piirideta muusikaruumis ning viia kokku erinevaid žanre.

Vox Clamantise dirigent ja kunstiline juht Jaan-Eik Tulve tutvustab ansambli uut albumit “Stella Matutina” ning arutleb gregooriuse laulu, jazzi ja muusika üle laiemalt. Jazzkaare raames toimus plaadi esitluskontsert ning 19. aprillil oli Niguliste kirikusse kogunenud arvukalt huvilisi. Intrigeeriv ühisprojekt gregooriuse koori ja omanäolise kitarritrio vahel tekitas hulgaliselt küsimusi.

Jaan-Eik Tulvega vestles Hanna Varkki.

Kas võiksid tutvustada Vox Clamantise uut plaati „Stella Matutina”. Milliseid lugusid võib sealt leida? Kas seal on mõni läbiv mõte või teema, nagu näiteks esimese plaadistuse, „Haec Dies”, puhul püha nädala laulud? Millal see Eestisse kuulajate kätte jõuab?
Plaadi läbivaks jooneks on neitsi Maarja, temaga nii otseselt kui ka kaudselt seotud lood. Alustuseks kõlab kolm pala ühes tervikus jõuluõhtu jumalateenistuselt. Sellest sai meie koostöö Weekend Guitar Trioga kunagi alguse. Esimesed kontserdid toimusid just enne jõule. Plaadi lõpetab neitsi Maarja litaania. Kui aga albumit tutvustada, siis eriliseks teeb selle Vox Clamantise ja Weekend Guitar Trio kooskõlamine. Ühelt poolt püüdsime küll omi traditsioone segada, kuid samas vältisime odavat flirti ja katsusime anda kummagi muusikat edasi nii puhtalt kui vähegi võimalik.

Kontserti tutvustavas tekstis (Jazzkaar Extra) on märgitud, et “Stella Matutina” nimi on võetud jesuiitliku ordu järgi. Kas võiksid veidi tausta selgitada?
Ma ei oska sellise seose kohta midagi öelda. Minu mõttekäik oli natuke teistsugune. Plaadi lõpetab väga pikk neitsi Maarja litaania, mida nimetatakse ka Loreto litaaniaks ning seal pöördutakse tema poole väga erinevate sünonüümidega, nagu näiteks speculum justitiæ – õigluse peegel, rosa mystica – müstiline roos, turris davidica – Taaveti torn, janua cæli – taeva värav jne.

Stella matutina, mis tähendab tõlkes Koidutähte on viimane pöördumine päris plaadi lõpus ning see peaks jääma kuulajale eriliselt kõrvu. Sealt ka see kaunis nimi kogu plaadile.

Mõeldes Vox Clamantise ja Weekend Guitar Trio koosluse peale, tunduvad nad esialgu väga vastandlikud. Kuid kontserdil võis kuulda kui haruldaselt harmooniliselt nad kokku kõlavad. Kuidas sai üldse alguse koostöö Weekend Guitar Trioga? Millest tekkis impulss ühiselt musitseerida?
Jah, kui ühendada mõttes gregooriuse laul elektrikitarridega tunduvad need kaks väga kauget maailma. Kui aga vaadata neid kaugelt Koidutähelt, siis võib-olla vahe polegi nii suur. See tähendab, et ehk ei olegi Stella matutina pelgalt nimi, vaid ka tee, mida mööda maailmas toimuvat natuke paremini mõista. Mida kaugemalt me oskame asjadele vaadata, seda rohkem leiame ühist inimeste vahel, kes liiguvad sama teed mööda.

Meie kahe ansambli puhul on see liikumine küll natuke erinevates ajastutes, kuid suund on üks ja kui aja mõiste vahelt ära võtta, siis oleme koos. Arvan, et tõukejõuks selles projektis oligi just eelarvamustest vabanemine ning ühise alge otsimine.

Milliseid koostööprojekte lähemas tulevikus veel kavas on?
Aastate jooksul oleme Vox Clamantisega teinud väga palju erinevaid koostöökavu ja see näitab, et gregooriuse laul on universaalne keel kõigile, kes püüavad üldistavatest mõttemallidest pääseda. Oma olemuselt on ta muidugi sügavalt sakraalne ning me ei püüa mingil juhul teda sealt välja kiskuda. Aga kõigiga, kelle tunnetus ning tundlikkus on meiega sarnane, tahaksin ma isiklikult veelgi suuremas kontaktis olla, kui see näiteks sõnade kaudu võimalik on.

Seetõttu olen püüdnud leida teid loominguliseks partnerluseks. Ja selles kontekstis saab sakraalne uue tähenduse, või ehk oleks parem öelda õige tähenduse, sest kaovad ära piirid, mis inimkonda jätkuvalt lahterdada püüavad. Siin oleks hea märkida meie suurepärast koostööd tuneesia laulja Dhafer Youssefiga, kellega me mõistame teineteist poolelt sõnalt, kuigi kultuuriline päritolu on äärmiselt kauge.

Hetkel püüan kokku seada tervet kava koos imelise katalaani laulja ja harfimängija Arianna Savalliga. Oleme temaga varemgi koos esinenud, kuid tervet kava pole teinud. Samuti tahaks miskit teha Jaak Sooäärega, kellega oleme kunagi üheks looks laval kokku saanud; ning Sven Grünbergiga. Aga ega ma väga kiirustada ei taha. Kõik mis peab tulema, toimub varem või hiljem niikuinii ja aeg annab alati võimaluse sügavuti mõtetega edasi minna.

Oled öelnud, et gregooriuse laulu ja jazzi ühendab improvisatsioonilisus. Kas oled nende kohtumisel leidnud veel huvitavaid ühisjooni või üksteist täiendavaid seoseid?
Jah, nii gregooriuse laul kui ka jazz on sündinud improvisatsioonilises keskkonnas. Kõige suurema komplimendina tunnen seda, kui keegi tuleb pärast kontserti küsima, et kuidas te saate terve ansambliga ühehäälselt improviseerida. Tegelikult peaks igasuguse muusika esitamine olema niivõrd vaba ja sügavuti tunnetatud, et mõjuks improvisatsioonina.

Kuidas Sind noore tudengina tee kõigist võimalikest variantidest just gregooriuse lauluni viis?
Olen sellele küsimusele aastate jooksul andnud väga erinevaid vastuseid ning püüdnud mingit teistele arusaadavat vastust välja mõelda, kuid mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et tegemist oli imega. Ime läbi sain ma ka oma õppejõu Louis-Marie Vigne´ga ühel Pariisi tänaval tuttavaks ning rohkem ei olekski midagi lisada.

Mulle meeldib väga Dhafer Youssefi ütlemine inimhääle kohta: “Inimhääl on kõige puhtam ja otsesem, sellega on lihtne inimesi puudutada. Austan väga muusikuid, kes on jõudnud tasemele, et nad suudavad panna oma instrumendi inimhäälena laulma. Inimhääl võib panna inimesed nutma, naerma, teha kurvaks või rõõmsaks, panna vihkama või armastama. See on sirgeim tee teise inimese hinge. See tuleb otse su kehast ja hingest ning väljendab sinu rõõmu ja kurbust, kõike. Pill ei ole sama. Arvan, et häälega on palju lihtsam jutustada lugusid, puudutada inimesi.” Millised on Sinu mõtted inimhääle kui instrumendi kohta? Millised lauljad on Sind kõige enam puudutanud?
See on tõesti nii, et hääl on selline instrument, mis tuleb meie kõige sügavamast sisemusest – sealt, mis on teiste eest varjatud ja mida me isegi eriti hästi ei tunne. Seega on laulmine väga intiimne tegevus ja ainult tõeliselt pühendunud suudavad ületada barjääri ja laotada oma hing alasti kuulajate ette. Noote on lihtne ära õppida ja häälele saab maski ka natukese ajaga. Ennast avada on aga äärmiselt raske ja ma arvan, et enamus seda ei suudagi. Kes aga suudab, sel pole tõesti enam sõnu tarvis. Suuri lauljaid on siiski küllalt palju ja tänu lindistustele on nad ka kõigile kättesaadavad.

Minu suurteks iidoliteks on Iraani kurdi laulja Shahram Nazeri, Liibanoni täht Fairuz, Usbeki lauljatar Munožat Jultšijeva, Montserrat Figueras ning loomulikult Georg Ots, kes on kahjuks kuidagi unustusse vajunud, kuid kes oli absoluutne tipp ning kelle koht oleks pidanud olema maailma kõige suurematel lavadel.

Sinu õppejõud Louis-Marie Vigne on imestanud, et muusikud kasutavad sageli väljendit „teen muusikat”, kui võiks öelda: „olen muusika” või „elan muusikas”. Kas oled sellega ise kokku puutunud? Kuidas mõjutab see sõnakasutus muusikat ennast?
Kui on olemas mingi väljend, siis tihtipeale seda lihtsalt kasutatakse, mõtlemata, mida too tegelikult tähendab ning millist informatsiooni annab. Kuskilt on see aga alguse saanud ning kui me järele mõtleme, siis on olemas tõepoolest tohutul hulgal muusikuid, kes lihtsalt teevad muusikat. Kes on heal juhul omandanud suurepärased tehnilised võtted, kuid kes kunagi ei lähe muusika sisse, jäävad nö. soliidsuse piiridesse. Musitseerides aga ei tohi jääda mingitessse piiridesse, vaid unustada kõik enda ümber toimuv. Mõned nimetavad seda ka ekstaasiks.

Kuidas võrdleksid Eesti ja Prantsuse muusikaelu? Võimalusi oma asjaga tegeleda ja avatust teistele muusikatele? Kas seal oleks olnud sellised projektid, nagu siin oled saanud teha, üldse mõeldavad? Kas Eestis on piireületav koostöö tänu oma kompaktsusele ja tihedatele muusikutevahelistele kokkupuudetele tõenäolisem kui Prantsusmaal?
Prantsuse muusikaelu on tohutult rikas ja kui rääkida muusikalisest traditsioonist või järjepidevusest, siis võiks öelda nii, et kogu Euroopa muusikakultuur ongi üht otsa pidi pärit Prantsusmaalt. Gregooriuse laul, Notre-Dame´i koolkond, Machaud jne. jne. kuni tänapäevani välja, kus Prantsusmaal elavad ikka juhtivad maailma heliloojad ja muusikud. Eesti õnneks on meil väga tugevalt säilinud rahvalaul. Veel minu vanaema noorpõlves lauldi kodudes väga palju ja see on äärmiselt oluline muusikalise tunnetuse väljakujunemisel.

Mis mind aga Eestis võlub, on Eesti väiksus. See ei käi üle mõistuse, inimesed tunnevad üksteist ja tänu sellele tekib ka väga huvitavaid muusikalisi koostöid, mis suures ühiskonnas oleksid võimatud. Vahest jääb mulje, et Eesti muusikaelu korraldajad on mõnikord isegi avatumad kui mujal. See sama Weekendi kava võeti siin avasüli vastu, samas kui välismaal on tihti vaja pikalt seletada ja ikka jäädakse umbusklikuks. Kui kontsert on toimunud, siis ollakse muidugi väga rahul. Tundub, et suurtes kohtades peab rohkem arvestama masspubliku maitsega. Eestis on aga kontserdipublik küllalt vastuvõtlik ja eelarvamustevaba.

Millised aspektid prantsuse elust on saanud asendamatuks? Ja millest Pariisis elades eesti elust kõige rohkem puudust tundsid?
Prantsusmaal veedetud aeg oli minu elus määrava tähtsusega. Olime abikaasaga mõlemad küllalt noored kui sinna läksime ning lõpuks jäime Pariisi seitsmeks aastaks. Iseseisvalt hakkama saamine ning teiste kultuuridega suhtlemine avardas tohutult silmaringi ja mõtlemist ning tänu sellele oskasime tagasi tulles ka Eesti elule natuke avaramalt vaadata. Ning see avatus on kindlasti mõjutanud ka meie muusikalisi tegemisi või impulsse.

Kui Sa küsid, et millest Pariisis elades kõige rohkem puudust tundsime, siis võin lühidalt öelda, et tol ajal polnud Internetti ja helistamine oli äärmiselt kallis. Olime sõna otseses mõttes Eestist ära lõigatud ja kui tagasi tulime, pidime tükk aega uute asjade ja hoiakutega harjuma.

Kas Sind on punklaulupeole ka laulma kutsutud? Mis Sa sellest ideest arvad?
Kahjuks ei ole kutsutud, aga laulaksin seal hea meelega. Gregooriuse lauluga tegelemine on ka küllalt punk.