Kontserdikaja: JK: Gregoriaani laulu ja elektrikitarri sõbralik kooslus

20. aprill 2008

Niguliste kiriku võlvide all sulasid harmooniliselt ühte varajase muusika mitmehäälsus ja kitarrisüntesaatorite loodud helid. Publik kuulas vaikses harduses. Pärast kontserti kogus muljeid Triinu Laan.

Laupäeval, 19. aprillil kell 19 astusid Niguliste Muuseumis koos üles Vox Clamantis & Weekend Guitar Trio koosseisus Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo.

Gregoriaani ansambel Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio on mõlemad varemgi koos musitseerinud. Seekord voogasid Niguliste kiriku võlvide all ühises harmoonias varajase muusika mitmehäälsus ja kitarrisüntesaatorite loodud helid, mis sundisid publiku vaikses harduses kuulama. Kordagi ei katkestatud kontserti aplausiga, üksnes pead liikusid koorilauljate liikumist jälgides. Vana ja uue sümbioos mõjus maagiliselt, küsimuseks jäi vaid, kui palju oli selles kontserdis džässi.

Publikult kogutud kontserdimuljeid jagab Triinu Laan.

Peeter Vähi, helilooja: „On õudselt kahju, et istusime taga, Niguliste kaja pöörab kõla kõik ühtseks ilusaks massiks. Oleksin tahtnud lähemal olla, siis kuuleks ju kõike palju selgemalt. Ma kuulsin esimest korda seda muusikute kooslust. Hea meel, et gregoriaani koor teeb sellist huvitavat koostööd kolme kitarriga, mis kõlasid kui kitarrisüntesaatorid. See mõjus väga huvitavalt ja mind üllatas, et koor on omandanud sellise tehnika, mis meenutas kohati David Hykes Harmonic Choir’ kõla. Või aitasid kitarrid sellele kaasa, ei saanudki täpselt aru.
Ainuke etteheide kontserdile on, et tundsin puudust kavast. Ei olnud ju tegelikult tegu džässkontserdiga, kuigi see toimus Jazzkaare raames – süvamuusika puhul tahaks täpsemat teavet. Ma loodan, et publik teadis, kuhu nad tulid, Jazzkaare nimi võis natuke eksitada.”

Eero Raun, koorijuht ja kultuuritegelane: „Enam-vähem on ju teada, kuidas nende ühine tegutsemine kõlab ja nad ei petnud ootusi. Üht-teist oli kuuldud, üht-teist oli uut, kontsert oli nii, nagu peab. Nende muusikute sümbioosis annab kindlasti veel tulevikuski midagi uut leida. Ma ei püstitaks küsimust, kas tegemist oli džässiga või mitte. See teaduse ja kaunite kunstide interdistsiplinaarsus on nii normaalseks ja loomulikuks saanud, et ei ole mõtet enam tegelda sildistamisega, mis on džäss ja mis mitte. Kõige tähtsam on muusika, kas ta kõlab ja suhestub. Tundus, et täna leidis publik tee selle juurde, mida muusikud välja pakkusid.”

Malle (piisavalt vana): „Mulje oli väga hea. Antud juhul panigi mind mõtlema see koori ja kitarride kooslus, tundus nagu improvisatsioon, kuigi oli vist siiski kokku harjutatud. Väga hästi kõlas kõik kokku. Kui alguses oli hämmastav, et lugude vahepeal ei plaksutatud, siis tegelikult oligi kõige ilusamad need hetked kui iga heli jõudis rahus üles võlvide alla.”

Triin (21), tehnoökoloog ja Gerda (21), kunstnik: „Eriti meeldis viimane lugu, see oli super ja tõeliselt ere. Kui nad oleksid keskajal teadnud, et elektrikitarr nende koorilugudega koos nii hästi kõlab, küllap nad oleks siis elektri leiutanud.”

Ingrid ja Aivar (50): „Väga meeldis, tegemist oli üllatava ja super kooslusega. Ja kuna oleme üldse esimest korda Nigulistes, siis nautisime siinset väga ilusat kõla ja head akustikat. Kogu kontserdi õhkkond oli suurepärane.”

Vox Clamantis &
Weekend Guitar Trio koosseisus Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo
Laupäeval, 19. aprillil kell 19.00 Niguliste Muuseumis