Kontserdikaja: JK: Gutiérrez & Pardo ühendasid flamenco ja jazzi

30. aprill 2006

Jorge Pardo ning José Luis Gutiérrez ühendasid laupäeval Estonia kontserdisaalis flamenco ja jazzi, vürtsitades etteastet huumoriga. Loe kontserdi ülevaadet.

Laupäeval, 29. aprillil oli Jazzkaare publikul esmakordselt võimalik kohtuda uue flamenco tippartistide, saksofonistide Jorge Pardo ning José Luis Gutiérreziga.

Meestest sattus vaimustusse Georg Brinkmann.

Terminiga “uus flamenco” (nueva flamenco) tähistatakse 1970. aastatel tekkinud suunda, milles traditsionaalne flamenco segunes pop-, rokk- ning jazzmuusikaga. Kui Pardo kuulub liikumise juhtfiguuride hulka, pärides ülemaailmse tuntuse juba 1980. aastatel Paco de Lucía seksteti liikmena, siis nooremasse generatsiooni kuuluv Gutiérrez on alles tõusev täht, kes, üllitanud 1997. aastal suurepärase esikplaadi “Núcleo”, on seejärel võitnud mitmeid konkursse ning saavutanud kuulsust nii kodumaisel kui rahvusvahelisel areenil.

Tähelepanuväärne on Gutiérreze oskus anda muusikafraasidele tundelisus ning nende omavahelise sidumise läbi tähendusvõime, mõjudes kui ladus keel. Pardo piiritu improvisatsiooniloovuse lisandumine tekitas justkui sünteesi kahe pooluse vahel. Juhtfiguurid lubasid särada ka kvinteti ülejäänud liikmetel, Venetsueela kitarristil Ramón Garcíal, kontrabassimängijal Íñigo Azurmendil ning Tomasso Cagniannil löökriistadel.

Mõnevõrra üllatavalt jäeti juba avaloo järel lava Jorge Pardo hooleks, kes esitas meisterliku flöödiimprovisatsiooni, milles vahest nii mõnedki noodid kuulajates äratundmisrõõmu valmistasid. Kasutatud Lõuna-Hispaania päritolu Soleá flamencovorm oli lugupidamisavalduseks lauljale Camarón de la Islale, moodsa flamenco kuulsaimale artistile, kellega ühes Pardo 1980. aastatel esines.

Kui jazzi ning flamencot ühendavatest Pardost ning Gutiérrezest võib rääkida kui uuendajatest, tundusid esitatud Gutiérreze kompositsioonid pigem loomulike ning traditsioonilähedastena. Lisaks esmakordselt esitatud ballaadile kõlanud “Adrede” ning võimas lõpulugu “La Casa del Pueblo” olid ennem siiski jazzi vormitud rahvapärimus.

Lisaloos soleeris Tomasso Cagnianni lisaks trummidele ka Peruu päritolu cajónil, nüüdisflamencos tihti löökpillina kasutataval puidust kastil; ülejäänud ansambli liikmed saatsid teda rütmiliste käteplaksudega (palmas), tekitades selge ettekujutuse tantsurütmist.

Suurepärasele esitusele lisas võlu ka Gutiérreze ning Pardo tohutu karismaatilisus ning huumorimeel, kinkides Eesti publikule killukese suurest kultuurist, mille juurte ning algupärandi säilitamine nendele niivõrd südamelähedane on.