Kontserdikaja: JK: Hedvig Hanson läheb järjest paremaks

29. aprill 2006

Seekordne Hedvig Hansoni esinemine Jazzkaarel on kantud festivali peaesineja ning Hansoni isikliku lemmiku Dianne Reevesi lähedusest. Loe kontserdi ülevaadet.

Hedvig Hansonis on jälle kirg hakanud pead tõstma. Väike isiklikust elust tingitud kõrvalehüpe hällilaulude maailma võib teda küll emotsionaalselt mõnda aega peibutada, kuid tema hääl järgib kutset sügavuse ja kirglikkuse suunas.

Hedvig Hansoni Jazzkaare raames toimunud kontserdi elamused pani kirja Mari Hiiemäe.

“On ülim rõõm teha soojendust sellisele esinejale nagu Reeves,” hõikab Hanson lavalt ning lubab kogu bändi nimel anda endast parima. Hedvig ei mõju ujeda ja kõhklevana nagu talvisel Niguliste kontserdil, mil esitusele tulid tema hällilugude seaded. Kevad on käes ja Hedvig elab julgelt kevadetulemise rõõmu välja. Lauljatar annab põgusalt aru oma hetkel plaadistatavast projektist “Ema laulud”, mille nimeline CD peaks valmis saama emadepäevaks, ning jätkab märksa vürtsikamas ja kirglikumas vormis.

Hedvigi häälel on mahtu ja võimsust, tema trump on pisuke pöörasus kõlavates isikupärastes improvisatsioonides. Kui suur tuulelohe kord õhku tõuseb ja tuule alla saab, siis keerutab ja kulgeb ta tuulega mängides kõrgelt ja kaua.

Hedvigis on flamencotantsija sära ning ta pole enam ammugi linnupoeg, kes üllatuks, et tiivad tõesti kannavad. Reevesi lähedus innustab temast välja kerkima ajatuid eelistusi.

Tundelisust on Hansoni esituses ikka väga palju ning näib, et suplus helide muinasjutus pakub ka talle endale suurt naudingut. See on rõõm sammuda julgelt vette suvesoojas öös, kartmata videvikulumma ja tundmata võluvee puudutuse jahedust vastu nahka.

Kummalise liinina on olulisemad naislauljad sel Jazzkaarel olnud paljajalu, esmalt Eivor, siis Monica Akihary ja nüüd ka Hedvig Hanson. Tugevat sidet lauljannade vahele tekitada oleks meelevaldne, kuid mõningad märksõnad on siiski, mis neid kõiki kolme iseloomustavad. Ürgne naiselikkus, emotsionaalsus ja naturaalsus kindlasti.

Hansoni kava on mitmekülgne. Uno Naissoo “Iial ei muutu võõraks me” mõjub tuttavana, kuid lubab vahele pikki ja nauditavaid improvisatsioone. “Valulaul” innustab publikut kaasa “tuletuuletama” ja loob lõppedes aktiivse vaikuse, mille järelmõju kikkiskõrvul istuvad inimesed plaksutama hakkamisega lõhkuda ei söanda. Laulu “Üksi keset ööd” tutvustab Hanson kui oma lapsepõlves kuuldud lugudest kõige selgemini meeldejäänut Egiptuse-reisi muljetest sündinud Terra Incognita on pööre taas pisut kuumema ja lõunamaisema sõnumi poole.

Kavas on mõningad Dianne Reevesi esitatud palad, kuid kindlasti pole kontsert ainult Reevesile pühendatud. Hedvig kummardab diivale kergelt, kuid mitte lipitsevalt. Hanson on uus ja värske, ei matki kedagi, säilitab oma stiili ning tunneb sellest mõnu. Ning järjest paremaks läheb.