Kontserdikaja: JK: Helge õhturännak Stefan Baueri grupi seltsis

23. aprill 2008

Oli see helitehnikast tulenev või taotluslik käik, kuid Voyage-i muusikud jäid mängima pigem õrnades piano-variatsioonides. Nende mäng oli teineteist toetav ja arvestav, mitte üksteist ületrumpav. Hinge jäid helisema helged meeleolud ja hellad puudutused. Hanna Varkki, Mari Hiiemäe ja Birgit Kastepõld kogusid publikumuljeid.

Rõõmu Teisipäeva õhtupoolikul oli Vene teatrisse kogunenud arvukas kuulajaskond, et osa saada saksa-iisraeli-india neliku riigi- ja mandripiire ületavast helirännakust – muusikuteks aukartustäratava kogemustepagasiga maailmakodanikud. Saksa vibrafonisti Stefan Baueri ja jeemeni lauljatari Michal Coheniga olid spetsiaalselt Jazzkaare ajaks liitunud india löökpillimängija Ramesh Shotham ja saksa bassist Ingo Senst.

Hanna Varkki räägib kontserdist enda ja teistegi kuulajate muljete põhjal. Sõna saavad sekka ka Mari Hiiemäe ja Birgit Kastepõld, kes samuti publikult arvamusi kogusid.

Muusikute värske ja kokkumängimata koosseis lisas vürtsikaid värve, kuid oli mõnede arvates ka kontserdi nõrkuseks, põhjustades kohati vähesidusaid ühiskompositsioone. Et tegemist on tõesti suurte professionaalidega, vaheldusid Lähis-Ida igatsev-kaeblik laul, india ragad ja euroopalik vibrafonimäng siiski väga sujuvalt; ainuüksi ühe loo ajal jõudsid nad kolmele erinevale muusikatraditsioonile ringi peale teha.

Kontserti võiks iseloomustada sumedates, pehmetes ja ümarates õhtutoonides. Oli see helitehnikast tulenev või taotluslik käik, kuid muusikud jäid mängima pigem õrnades piano-variatsioonides. Nende mäng oli teineteist toetav ja arvestav, mitte üksteist ületrumpav. Hinge jäid helisema helged meeleolud ja hellad puudutused.

Astri (40ndates), disainer: “Paitav. Soe. Kallistav. Jazzkaare ajal on enamikus sellised kontserdid, mis võtavad hingest kinni ja raputavad. Aga see on hästi kallistav. Algus tundus natuke liiga sarnane kõikide teiste bändidega. Kuid lõpuks nad läksid rohkem lahti ning oli tunda nende omapära.”

Kärt (endiselt noor), käsitöö; ja Marion (27), ajalooõpetaja: [Läbisegi rääkides] “Mina panin silmad kinni ja siis ma olin kuskil kaugel maal ära. Kuskil toredal maal – unistuste maal. See oli just siis, kui ta [Michel Cohen] emakeeles laulis. Aga ikkagi, löökpillid olid ka väga toredad. Kuna noormees minu ees kallutas pea nii, et ma naist ja tema kauneid lokke kogu aeg ei näinud, siis mulle väga meeldisid löökpillid. See sulam iisraeli-india-saksa muusikutest tundus ideaalne. Nad täiendasid üksteist, see sulas väga hästi kokku.”

TH8 trummarid kritiseerisid pikema jutuajamise käigus kontserti. Nad leidsid, et eraldi võttes olid muusikud väga tasemel ja professionaalsed, kuid ühismängus jäi midagi vajaka. Nad arvasid, et see tuleb ehk ajanappusest või vähesest koosmängimisest. Heli seadmisele peaks nende arvates samuti rohkem tähelepanu pöörama. Ning rütmiliselt ei olnud mängijad kuigi koos. Samuti ei olnud nende arvates trummaril selget ja põhjendatud kontseptsiooni erinevate löökpillide kasutamise osas. Nad leidsid, et hoolimata ühtsuse puudumisest oli kontserdil siiski palju häid momente ja ilusaid kohti.

Birgit Kastepõld: “Tervikuna vaadates sai enim publiku tähelepanu ja kiitust vist löökpillimängija, sest lisaks osavale kätemängule oli tema hääl paaris palas üllatav ning loole täpset punkti panev. Omaette muusika kõrvadele oli Shothami tablade mäng – Eestis mitte just levinud pill, millest saab välja võluda mõnusaid ja meeldejäävaid rütme.
Lauljanna Michal Coheni hääl oli hea ning kõlav. Osades palades tundus, et ta hääl murdub ning hääleulatus jääb lühikeseks, ent see mulje oli petlik, sest mõni aeg hiljem demonstreeris ta oma suurepärast häält.
Isiklikult tundus, et ansambli alustala vibratsioonimängija Stefan Bauer vajus tahaplaanile, esiplaanil olid löökpillid ja tablad ning solist.

Marit Voog (25), eripedagoog: “Solisti Michal Coheni hääl… Tal on väga-väga-väga hea hääl. Eriti meeldis see, kui ta laulis enda keeles, ja loomulikult selle naise juuksed. Need olid hästi ilusad. Rohkem ei oskagi öelda, sest on hiline õhtu ning näen, kuidas kõik tulevad saalist ja haigutavad. Natukene suigutas võib-olla unele.”

Ivi, kujundustoimetaja: „Karismaatilise vibrafonisti ja võluva eksootilise lauljatari kõrval kujunesid mu lemmikuks ka ülejäänud Voyage-kvarteti liikmed. Üllatavalt mõjusid hindust löökpillimehe kõnekädinad, millele kaaslased ülitähelepanelike ilmetega kaasa elasid, justkui sisaldaks see linnuhäälne jutt endas mingit kõigile mõistetavat ja äärmiselt olulist teavet.
Lõbus oli ka, kuidas löökpillimängija oma rohke pillipagasi seast eri trumme ja kõristeid valis, nagu laps, kes tutvustab teistele oma mänguasju.
Lauljatar Coheni hääleväreluste mõjul joonistusid meeltesse kõrbekaravanid, igatsus ja miraaž… Lummav ja sume kontsert!“

Janek Uibo (üle 30), reklaamimees: “Minule meeldis fiiling. Õhtusse hästi sobiv – unelev, unistav. Sellised on esimesed emotsioonid. Sain plaadi koos autogrammiga: „Thanks for your consentration!”. Ise olen väga rahul. Tegelikult sellel kontserdil oli vist üks laul, mis kõlas ka lauljanna emakeeles. Soovitan kõikidel kuulata.”

Mari Hiiemäe: “Stefan Baueri Voyage-nimelise grupi etteaste Vene teatris jäi reserveeritud püüdluseks tuua kuulajani miskit imelist ja ainulaadset laia maailma mitmekülgsest muusikavaramust. Ladusalt kulgev kokkumäng ning sulnid soolod Iisraeli päritolu lauljatarilt Michal Cohenilt andsid aimu trupi tehnilisest tasemest. Kindlasti sobis see muusika rahulikuks aja maha võtmiseks pärast pingelise tööpäeva lõppu.”

Anu Vahtra-Hellat (üle 30), kommunikatsioonijuht: “Mulle meeldis väga pill, esmapilgul vaasina näiv instrument. See suudab sellist lahedat kõla tekitada. Veel meeldis see tohutu virvarr, sellisest kuidagi tuttavast idamaisest muusikast, rutiinist ja rutiinilõhkumisest. Hästi lahe. Ilmselgelt oli lauljanna hääles tunda seda iisraellastele omast „h-tähte”, mida ükski sakslane, soomlane ei suuda produtseeria, võib-olla võrukesed.”

Villu Veski: “Laval oli vanameistrite täpselt välja arvestatud ja tasakaalustatud koosseis, mis oli kokku pandud justkui eesmärgiga väga eksootilise ja ootamatuna mõjuda, aga minu jaoks see sellisena ei mõjunud. Ma oleks seda muusikat ja situatsiooni nagu juba sadu kordi varem kuulnud ning eks ma ole kunagi ka ise samade vahenditega katsetanud. Ootamatu oli taoline asi aastaid tagasi. Inimestelt, kes on nii andekad ja kellel on nii palju plaate, oleks seda fantaasiat rohkem lootnud. On artiste, kes oskavad luua täiesti teistsuguse situatsiooni. Sellest muusikast sai välja lugeda, et neil on hästi läinud karjäär, et nad on head muusikud, kes suudavad publikut kokku tuua, aga kuulajana see teadmine minu hinge ei puuduta. Mängutehnika, lihvitus, esitus, pillikäsitsus ja dünaamika … kõik see oli ülivõrdes – kõik välja arvatud see ime, mida me tegelikult kuulama tuleme.”

Marge (42), müügikonsultant: “Trummaril oli sära silmades, tema meeldis kõige rohkem. Väga meeldis nende positiivsus.”

Maaja (61), reisikorraldaja: “Üllatav hääl oli solistil. Nagu oleks lage maastik olnud ümberringi, võib-olla kõrb. Natuke valu oli selles hääles ja igatsust. Trummaril oli erakordne rütmitaju. Bändi erilist koostööd ei osanud ma märgata, ehk polnudki see nende eesmärk. Minu jaoks on jazz see, kui kuulen puhast klaverit ja saksofoni sinna juurde. See kontsert oli midagi hoopis muud.”

Stefan Bauer Voyage feat. Michal Cohen (Saksamaa, Iisrael, India)

KOOSSEIS:
Stefan Bauer – vibrafon
Michal Cohen – laul
Ingo Senst – bass
Ramesh Shotham – löökpillid, tabla