JK: Ilmakaarte-ülene ümbermaailmareis

26. aprill 2008

Melanhoolianoodid eesti ja brasiilia muusikas kõlavad ühtsuses, mitte kontrastis. Eestlased võtavad omaks selle kurbliku, mõtiskleva ja sooja bossa-unistuse.
Hanna Varkki räägib Villu Veski ja Fulvio Paredese koosmusitseerimisest džässiklubis.

Reede, 25. aprilli õhtul võis valida kolme tipptasemel kontserdi vahel. Arvasin esialgu, et megastaaride Gino Vanelli ja Roy Ayersi kontserdid meelitavad suurema osa publikust endale, kuid NO99 jazziklubisse jõudes oli peaaegu võimatu endale istumislapikest leida. Hubane saal oli kuulajatest niivõrd pungil, et esinejad pidid lavale pääsemiseks inimeste vahel endile teed tegema. Saal oli kehade poolt kuumaks köetud, nii polnud raske lõunamaist atmosfääri ette kujutada.

NO99 jazziklubi reedeõhtusest kontserdist räägib Hanna Varkki.

Lavale tuleb koosseis Villu Veski, Taavo Remmel, Tanel Ruben ja külalisena argentiinlane Fulvio Paredes. Ansambli eesti koosseis ei vaja tutvustavaid kommentaare. Argentiina kitarristi võis kuulda juba Veski/Kalluste Tango Nuevo projektis, kuid sel kontserdil võis tema mängustiiliga lähemat tutvust teha.

Sissejuhatuseks saab publik teada, et ettekandele tulev repertuaar on ka muusikute jaoks uus. Kontserdi käigus ei ilmne igatahes ühtegi märki, et mängitav neile veidigi võõras või uus oleks. Materjal on orgaaniliselt omistatud ning pakub tugevat põhja julgeks improviseerimiseks. Nende professionaalsus ei vaja mingit tõestust, seda võib vaid kinnitada ja tunnustada. Tanel Ruben on ju ka värske Elioni Jazziauhinna laureaat.

Villu Veski mäng on täna üldiselt jazzilikum kui maailmamuusika projektides. Kuid ometi leiab kuulaja juba tuttavlikke võtteid ja äratundmisrõõmu. Näiteks rullivate saksofonipuhangute näol. Ka Taavo Remmel on omas elemendis, olles kontrabassiga üks organism; üksus, mitte kaksus.

Repertuaari hulgast leiab lugusid põhi–lõuna teljelt. Seejuures on märgatav Fulvio Paredese eriline Brasiilia-lembus. Portugalikeelsete palade kõrval võib tema kodumaalt Argentiinast kuulda vaid mõne üksiku pala.

Juba esimene lugu paneb mõnusalt õõtsuma ja kaasa elama. Kontsert saab hoogsa ja gruuviva stardi. Nagu võis juba ammu ette ennustada, on grupi ühistunnetus sidus ja kandev. Fulvio Paredes lisab sinna oma tähelepaneliku kuulamis- ja reageerimisoskuse. Dialoogid on viljakad ja põnevad.

Lisaks kitarrikäsitlusele ja keeleandele (mitmekeelsed vaherepliigid) üllatab ta õige pea ka oma maheda lauluhäälega. Tundub, et kombinatsioon laul+kitarr on lõuna-ameeriklastel sünnist saadik veres. Tema hääl kõlab loomulikult ja pretentsioonitult, bossa vormub pehmelt igatseval tämbril.

Tundub, et selles melanhoolianoodis on eesti ja brasiilia muusika ühisosa. Nende koosmusitseerimise käigus mängitakse ühtsuses, mitte kontrastis. Temperamendid täiendavad teineteist, kuid ei erine nii kardinaalselt, nagu tavatsetakse ette kujutada. Eestlased võtavad omaks selle kurbliku, mõtiskleva ja sooja bossa-unistuse. Ja järgmiseks esitusele tulev lugu Villu Veski varasalvest toob kaasa sarnase meeleliigutuse. Selle loo jooksul võib ette kujutada õhtust linna, kus jõe ääres istudes võbelevad vees helkivad mööduvad tuled. Kuid kas need öised mõtisklused asuvad Emajõe ääres või kaugel Buenos Airese kallastel, jääb lahtiseks.

Kas on üldse vaja muusikat riikide järgi lahterdada? Sellele on kaunilt vastanud Avishai Cohen, kes leiab, et muusika ei kuulu kellelegi, see on õhus. Olles kingituseks saanud ande sellele kuju anda, tuleb seda vaid teistega jagada. See on muusiku isiklik vastutus ja kohustus.

Kuulda saab siiski ka mõnda tangolugu, mis toob sisse salapärasemaid ja äkilisemaid meeleolusid. Sirgeselgne samm, võõrad puudutused, marsilikkus, ähvardused, pimedate nurgataguste ohud, räpased tänavad, vilkuvad bordellituled – nende tango on väljendusrikas ja impulsiivne.

Teises setis on muusikutel aga varuks imekaunis üllatus – hispaaniakeelsete palade esituseks astub lavale Pirjo Levandi! Duetis Fulvio Paredesega tuuakse kuuldavale kolm emotsionaalset pala. Nende intonatsioon ja tämbrid kõlavad mõnus-tumedalt kokku. Ka Levandi kehastumisvõime on imetlusväärne. Ta toob sisse vaheldusrikast teatraalsust ning muudab kummastavad laulutekstid piltlikult kujukaks.

Viimaseks looks sel õhtul saab rõõmustaval kombel „Manha De Carnaval”, pala, mis jäi kaikuma ka Leni Andrade kontserdi lõpuloona.

Publik võib nüüd rahuga õhtusse minna, sest sisemust jääb veel tükiks ajaks soojendama mitmekülgne ja mõtisklemapanev kogemus.

Villu Veski & Fulvio Paredes
Reedel, 25. aprillil kl 21.30 NO99 jazziklubis

KOOSSEIS:
Fulvio Paredes – kitarr
Villu Veski – saksofon
Taavo Remmel – bass
Tanel Ruben – trummid