JK: Improvisatsiooniline rännak Kumus

01. mai 2007

Improvisatsiooni impulss suundus Soo kitarrilt Kerikmäe klahvpillideni, sealt Noormetsa sõna kaudu mõne elektroonilise helini, muundudes lõpuks uuesti pulseeruvaks kitarrikäiguks või pealtnäha kaootiliseks rännakuks üle klahvide. Kontserdi toob teieni Sandra Preiman.

28. aprilli pärastlõunal andis Kumu auditooriumis kontserdi koosseis Taavi Kerikmäe – Mart Soo – Andres Noormets. Ei saa just öelda, et see üksnes improvisatsioonile rajatud esinemine oleks tunni ajaga suutnud korraldada midagi väga üllatavat, ehmatavat või midagi, mille kohta saaks tagantjärele öelda: ootusi ületav. Seda ka vaatamata sellele, et erinevate esitusviiside põhiiseloomule mõeldes peaks meid niimoodi üllatama eelkõige improvisatsioon, kuna just see on eelnevalt valmis seatud raamistikest kõige vähem sõltuv.

Kontserdil käis Sandra Preiman.

Ent mingisugused raamistikud ja piirid improvisatsioonil siiski on; ja sügavuti minnes pole improvisatsioon just teab mis lihtne ja ohutu nähtus. Ta on küll vabam, kuid sellest tulenevalt ka kordi keerukam, mõnikord tabamatum ja lõpuks väga mitmetähenduslikult tõlgendatav. Seetõttu räägiksin Kerikmäe-Soo-Noormetsa kontserdist just nimelt kui improvisatsioonist, selle võimalikkustest ja toimimisviisist, nii nagu see selles hetkes ja kohas selle koosseisuga välja nägi.

Kontsert algas Andres Noormetsa sõnaga. Puhas sõna haaras kõigepealt oma selgusega, tema tähendust oli esialgu kõige lihtsam mõista. See lihtsus aga hakkas üsna kohe hajuma, kui mängu tulid ka Mart Soo kitarril ning Taavi Kerikmäe klahvpillidel. Muusikaline heli ei lase end niivõrd lihtsalt ja otseselt mingiks konkreetseks tähenduseks ümber tõlgendada. Siit saigi alguse improvisatsiooniline mäng, milles olemuslikult erineval tasandil asuvad elemendid – sõna, muusika ja elektroakustilised helid – omavahel suhelda püüdsid, ometi üksteises lõplikult ammendumata.

Paratamatult tekkis tahtmine ja võib-olla ka vajadus võtta üks neist elementidest lähtepunktiks ning mõtestada siis ülejäänud elemendid ning seejärel ka kogu tervik selle kaudu. Ilmselt seetõttu, et improvisatsiooni üks põhialuseid on just hetkeimpulssidest lähtumine. Eriti silmapaisvaks sai see aga siin, kus see impulss tuli teiselt ja sageli üldse teiselaadselt. Soo kitarrilt Kerikmäe klahvpillideni, sealt Noormetsa sõna kaudu mõne elektroonilise helini, muundudes lõpuks uuesti pulseeruvaks kitarrikäiguks või pealtnäha kaootiliseks rännakuks üle klahvide.

Üsna pea tuli aga teadmine, et ega niigi õigupoolest kuigi kaugele jõua. Improvisatsioon põgenes täistabamuse ja selge tervikpildi eest. Kui hetketi lõid näiteks Kerikmäe ja Soo omavahel üsna kindla ja paljulubava sünteesi, siis Noormetsa vokaal tõmbas varsti vahele tuntava joone, millest eelnev süntees enam samamoodi edasi liikuda ei saanud. Tuli jälle alustada uue maailmaga.

Teinekord saavutasid samalaadse sünteesi jälle Soo ja Noormets, ent lõpuks jõudis see Kerikmäe lisandumisel välja niivõrd võimatu koosluseni, mille olemasolu oleks raske ette kujutada, kui see kõik seal samas silme all poleks toimunud. Hoopis omaette reaalsusena mõjus see, kui Kerikmäe lülitus süntesaatorilt klaverile, mis kuidagiviisi suutis oma tõelisusega ülejäänud eksperimendist välja tõusta.

Niimoodi, piiride ja võimalikkustega mängides ning episoodide pideva vahetumisega Kerikmäe, Soo ja Noormets kontserdi läbi viisidki. Ent kohati tundus, et Noormetsa sõnaline pool jääb domineerima ja et alguse saanud sünteesidel ei lasta lõpuni välja areneda. Niivõrd kui sõna “lõpuni” siin kõrvuti improvisatsiooniga üldse kohane on. Ja just siis, kui tundus, et muusikud annavad üksteisele uue episoodi sissemängimiseks aega, lõppes kontsert jällegi sõnaga.

28. aprillil kell 15.00 KUMU auditooriumis

Taavi Kerikmäe – klahvpillid
Mart Soo – kitarr
Andres Noormets – sõna