Kontserdikaja: JK: Incognito plaksutas, rahvas laulis

28. aprill 2007

Lauldi, tantsiti ning hõisati kõigest väest! Publikuga vestles Helen Oja.

Reedene klubijazzi õhtu Rock Café’s viitas selgelt, kuidas rahvast täis tantsupõrand ja rõdud jazziliku klubimuusika ansamblit Incognito olid oodanud. Lauldi, tantsiti ning hõisati kõigest väest!

Enda nähtut ja publiku arvamusi jagab teiega Helen Oja.

Ligi tunniajane soojendus Suurbritanniast tulnud multietnilisele grupile kujutas endast plaadikeerutaja särtsakaid lugusid ja Sofia Rubina mõnusat improviseerivat, samavõrd energilist laulu. Juba mõnevõrra eufoorilise aplausiga Incognito lavale kutsutud, lausus bändi võtmeisik Bluey: „Ma luban, teil tuleb meiega ilus rännak.“

Mustanahalised lauljatarid Melonie Crosdale ning Joy Rose õhutasid ka kuulajaid laulma. Jamaicalt pärit Rose, kelle laulda olid valdavalt kandvamad osad vokaalsoolodest, ülipikad ja kõrged noodid toetusid kord Paul Greenwoodi energilistele flöödisoolodele, teine kord lisas Bluey omalt poolt paar mõjuvat akordi ühel oma kolmest kitarrist. Bluey ning kogu ansambli hoogsus ja suhtumine kontserdil lükkas ümber sõnad, mis Bluey ütles: „Ma hakkan vanaks jääma, tähendab, ma olen vana!“

Tantsubiidivaldne Incognito küttis hittidega rahvast, kuulutas rahu ja manitses üksteist armastama. Harilikult võtab ju meie publiku üleskütmine kõvasti aega, teinekord võib lausa ebaõnnestudagi. Incognito tegi aga imet – publik hõiskas siirast rahulolust ja lõi käsi kokku igal võimalikul hetkel, et väljendada tänumeelt ja vaimustust. Bänd aga ei peatunud publiku entusiastlikul meeleolul pikalt, vaid lühikeste pauside järel kõlasid uued löögid, soolod, tantsusammud. Polnud isegi tähtis, kas tantsida kambakesi, partneriga või lausa üksipäini mõnes rõdunurgas.

Tõeliseks tipphetkeks Rock Cafés kujunes „Still a friend of mine“ lugu. Hitt sai pärjatud mitmete variatsioonidega – algust tegid lauljad laval, peagi anti ohjad fännidele saalis. Osa publikust sai selgeks saate ümisemise, teine pool laulis loo sõnu. Publiku „soolot“ ilmestas Matt Cooper süntesaatoril. Viimane sai ka järgmise etteaste kangelaseks. Cooper esitas süntesaatorit väheke teises valguses, trummina kasutatuna, uhke soolo. Ülejäänud üheksa muusikut etendasid kui publikut, nõksutasid puusa ja noogutasid taktirütmis Cooperile pead.

Kuuldu põhjal oli Incognitol lisalugude näol varuks lausa seitse lugu, kuid publikut rõõmustati neist vaid paariga. „Night Over Egypt“ Greenwoodi võimsa saksofonisoologa, andis muusikutele laval ja kuulajatele saalis jälle kord tõestust, kui vahetu kontakt tol õhtul Rock Cafés tekkis.

Publik arvab:

Karl (19), abiturient: “Ühest küljest meeldis, teisest mitte. Kõik oli muidugi väga heal tasemel – lauljatarid, trummar, bass. Mulle jäi hästi meelde, kuidas Matt Cooper oma pilli taguma hakkas ja niiviisi seal soleeris. Aga päris selline tantsuline jazz ei ole minu rida. Ma ei saa mainimata jätta seda suhtumist, millega Bluey rahva poole ikka ja jälle pöördus: hoidkem kokku, ärge pidage vihavaenu, me oleme võrdsed. Arvestades olukorda, mis väljas toimub, siis sellist sõnumit oli meil kuulda vajagi.”

Sophie (20): “Täiesti hull! Ma suudan vaevu uskuda, et see juhtus – aga see on täpselt see, mida ma ootasin. Käisin eile õhtul siin kuulamas ka hispaania gruppi Ojos de Brujo, mis oli samuti fantastiline. Kui aus olla, siis suutis Incognito aga publikuga parema kontakti luua ja sellega niivõrd kustumatu mälestuse luua.”

Mark (28), IT: “Kihvti energiavälja lõid. Millal viimati publik nii suure hooga kaasa on löönud ühele esinemisele? Minu silm jäi pidama trummaril, Richard Bailey’l. Ma vaatasin juba alguses, et selline “vana kala”, aga kui Bluey mainis, milliste suurkujudega (Eric Clapton, Steve Winwood, Bob Marley jt) trummar koostööd on teinud, vajus karp lahti. No tegu on ju elava legendiga! Ja ta pidas ikka väga võimsa ja pika soolo.”

Kalju, tegeleb logistikaga: “Tantsisin! Laulsin! Ma ei teadnud suuremat nende muusikast varem. Minu jaoks on tegu parasjagu vahepealsega – ei ole ta liiga igav klubimuusika ega ka teisest äärmusest igav jazz. On hoopis kahe äärmuse geniaalne mix! Rahva süda võideti jalamaid. See oli päris naljakas, kui meeslauljale (Tony Momrelle) sünnipäeva laulu lauldi.”

Liivika, IT: “See oli nagu päris! Nagu üks hea klubiõhtu – ja ELAVA muusikaga, äge!”

Incognito 27. aprillil Rock Cafés

Koosseis:
Jean Paul „Bluey“ Maunick (kitarr ja vokaal)
Joy Rose (laul)
Melonie „Imaani“ Crosdale (laul)
Tony Momrelle (laul)
Paul Greenwood (saksofon ja flööt)
Matt Cooper (klahvpillid)
Francis Hilton (bass)
Richard Bailey (trummid)