JK intervjuu: DinoSau jäi Eesti publikuga rahule

22. aprill 2008

Lena Nymark: Vahepeal jäid inimesed siin küll väga vaikseks ja siis mõtlesime, et kas mängime liiga valjusti või midagi, aga kui meid marulise aplausiga mitu korda lavale tagasi kutsuti, oli kergendustunne suur.
DinoSauga vestles Ivo Heinloo.

Norralastest DinoSauga õnnestus pärast kontserti juttu puhuda Ivo Heinlool.

Kohtun DinoSau bändiga vahetult pärast nende KUMU kontserti. Kui on lõppenud kohustuslik autogrammide jagamine fännidele, keda DinoSaul pärast kontserti kindlasti arvukalt juurde tekkis, saavad bändi liikmed aega maha istuda ja hinge tõmmata. Vabandavad küll, et kontserdijärgselt on mõtted suhteliselt laokil, ent on sellegipoolest nõus varmalt intervjueerija küsimustele vastama.

Kontserdi kuulamine suunas mind juurdlema, millise muusika saatel te ise võisite üles kasvada?

Björn Thevik: Mina kuulasin teismelisena Metallicat ja Iron Maidenit, aga ka džässmuusikat.

Lena Nymark: Hästi vanaaegset džässi, New Orleansi stiilis muusikat. Mul ei olnud paraku oma CD-mängijat ja võimalust väga palju muusikat kuulata.

Lena, teie olete ju teatavasti õppinud džässmuusikat. Kuidas siis juhtus nii, et te praegu tegelete hoopis taolise pop-disko-indie suunitlusega, mitte ei laula mõnes suitsuses klubis standardeid?

Lena: Ma ei arva, et ma oleks muusikaliselt sellisel tasemel, et suudaksin laulda džässiklassikat. Küllap ma olen selleks veel liiga noor. Teine põhjus on selles, et Trondheimis, kus me muusikat oleme õppinud, näevad õpetamismeetodid ette seda, et varakult puutud kokku erinevate stiilidega. Peale džässi olen ma alati tundnud huvi ka muu muusika vastu.

Björn: Igaüks peab ikka tegema seda, mis talle meeldib.

Elektroonikat paistate te ka hästi tundvat. Kuidas te elektroonika kasutamisse üldiselt suhtute?

Björn: Me üritame sellest mõelda kui uuest instrumendist. Elektroonikaga saab palju ette võtta, ent mõelda, et elektroonika puhul pole miski võimatu, on ohtlik.

Lena: Me ei mõtle kunagi enne mängima hakkamist, et hakkame tegema seda või teist. Elektroonika on lihtsalt nagu uus mänguasi. Ma ise ei tunne, et elektroonikat veel väga hästi valdaksin, aga mulle meeldib katsetada erinevate helidega. Heli saab ju tekitada väga erineval moel, mitte ainult elektrooniliselt – näiteks mina teen viimasel ajal Norras koostööd ühe mehega, kes kasutab selleks otstarbeks jääd.

Olete MySpace’i saidil öelnud, et teete popmuusikat. On see siis nõnda?

Stig Rennestraum: Hahah, tegelikult on nii, et me leppisime paar päeva tagasi kokku, et kui keegi peaks meie käest Eestis olles küsima, mis stiilis me mängime, vastame, et mängime bluusi. Aga järgmisel korral ütleme, et mängime rokki. Kolmandale küsijale, et black metal’it. Ja nii edasi. Kui järg lõpuks tagasi esimese küsija kätte jõuab ning ta ütleb, et eelmisel korral rääkisime hoopis vastupidist juttu, siis eitame seda loomulikult täielikult.

Lena: Aga kui teil mingit stiili vaja on, siis pange kirja, et mängime indie-poppi. Või siis impro-poppi.

Võrrelge Norra ja Eesti publikut.

Lena: Raske võrrelda, sest publik on alati erinev, ükskõik mis maa või kontserdipaigaga tegu. Suuri erinevusi ei ole. Seekordne publik oli väga hea. Vahepeal jäid inimesed siin küll väga vaikseks ja siis mõtlesime, et mängime liiga valjusti või midagi, aga kui meid hiljem lavale mitu korda tagasi kutsuti ja maruliselt aplodeeriti, siis oli kergendustunne suur.