JK intervjuu: Tanel Ruben on vormis

18. aprill 2008

“Kõik, mis on liigitatav muusikana, on järeleuurimist väärt,” leiab Tanel Ruben vestluses Mari Hiiemäega.

Tanel Ruben on löökpillimängija, keda džässisõbrale vist eriti tutvustama ei pea. Osalenud on ta kõiksugustes üllatusprojektides popmuusikast free jazz’ini. Samuti juhib ta mitut ansamblit, mis mängivad tema enda loomingut.
Oma muusikaliste otsingute mitmekesist olemust tunnistab Ruben ka ise. Kõik, mis on liigitatav muusikana, on tema sõnul järeleuurimist väärt, kui vaid osata seada eesmärk, kuidas ja milliste vahenditega sealt endale huvipakkuv üles leida. Muusikuna on Ruben avatud kõigele, mis elu pakub. Parajasti on ta taas vaimustumas free jazz’i võimalustest, samas ei kavatse ta kaugeneda teistest suundadest, ei popmuusikast ega bluusist.

Tanel Rubenit küsitles Mari Hiiemäe.

Oled hästi erinevaid stiile katsetanud ja erinevates projektides osalenud – miks sa nõnda rabeled?

Nimme ma ei rabele millegi nimel. Aeg on aga nii kaugel, et ma olen sellises vormis, et suudan oma ideid realiseerida sellises mahus ja kujul, nagu ma neid ette näen. Tahe pidevalt ja palju teha on olnud ammu, aga varem on see jäänud kas mängu tehnilise taseme või igasuguste muude takistuste taha. Kui pidevalt tööd teha, siis muusik areneb ja siis läheb kõik paremaks. See on kõik vaevanägemise tulemus. Inimestel on erinevad unistused. Ühel on neid üks, teisel on kümme, kolmandal on kakskümmend viis tuhat. See kõik, millega mina tegelen, on minu ampluaa ja minu huvid.

Kas sa oskad üldistada, mida sa tahad nende erinevate projektide kaudu leida?

Kõik, mida ma teen, on otsimine ja midagi ma kogu aeg leian ka. Mind huvitab muusika, muusika väärtus ja selle väljatoomine. Ma olen siduv element nootide ja esitajate vahel.
Leidmata osa jääb küsimärgina õhku, seda juhtub kõikides projektides. Mõni teema võib ringiga uuesti kunagi hiljem tagasi tulla ja jälle midagi uut anda.Sellepärast mul pole ka päris lõpetatud projekte, nad on kõik kusagil alles ja olemas. Elu on paraku limiteeritud ning kõike ei saagi lõpuni viia, osa soovidest peab ära kustuma, isegi need, mida väga tahaks edasi teha.

Millised on muusikalises plaanis teemad, mis on hakanud ringiga sinu juurde tagasi tulema ja millised on need, mis jäävad sul ka tulevikus tõenäoliselt tihedamini korduma?

Vaba improvisatsiooni elemendid on hakanud jälle tagasi tulema. Laiemale avalikkusele on minu vaba improvisatsiooni asjad olnud seotud Tunnetusüksusega. Ka viimasel plaadil, mis ma tegin, on kohti, kus harmoonia ja muusika käsitlus on täiesti vaba, kuigi muidugi mitte päris üks ühele.

Kas free jazz’i huvi tähendab samaaegselt kaugenemist popilikumast muusikast?

Üks ei sega teist. Mulle on pop alati meeldinud ja see, kuidas popmuusika tehnoloogilisi võimalusi kasutab ja rakendab. Sellest ma ei kaugene.

Kuivõrd on sinu jaoks oluline see, et publik teaks, et laulud, mida esitad, on sinu loodud?

Laval on fookus alati solistide peal. Kuna mina mängin löökpille, siis on loomulik, et sellises fookuses ma ei ole. Hetkel ma keskendun muusikale. Isikliku ego demonstreerimine pole mulle oluline.

Kas sulle pakub rohkem rõõmu loomisprotsess või valmissaanud hea loo esitamine?

Mõlemad annavad palju. See hakkab kuskilt pihta. Tavaliselt on muusika enne valmis kui tekst, muutused loo juures tekivad ka siis, kui tekst hakkab kujunema, samuti siis, kui solist sellele omalt poolt midagi lisab. See on üllatav ja huvitav. Järgmine protsess on loo laval esitamine, kui hakkad nägema, mismoodi see toimib ja milline on publiku reaktsioon. See etapp on ka vahva. Laulu sünni ja vastuvõtu juures ei oska prognoosida, see on võrreldav lapse arenguga.

Kui midagi on sinu arvates väga hästi välja tulnud, siis kui kauaks see sinu jaoks põnev on? Kas sinu lugude hulgas on ka selliseid, mida tahaksid ehk kahekümne aasta pärast esitada?

Ma olen palju otsinud ja kes teab, kas ma olen kõike juba leidnud, mida ma päriselt ja alati tahan. Kui võtta võrdluseks inimesed, kes esitavad kakskümmend aastat samu lugusid, siis nad järelikult on midagi sellist leidnud, millest nad ei tüdine. Mina kavatsen veel edasi otsida.

Millise kogemuse võrra oled rikkamaks saanud uue plaadi “Kogutud rikkus” väljaandmise käigus?

Kas või selles mõttes, et olen saanud koostööd teha Kristjan Randaluga. Kristjani esteetika ja mänguoskus on see, mis sunnib mind ennast kokku võtma ja olema ääretult aus iseenda ja kõikide teiste vastu. Me elame eri riikides ja meil pole koosmängimise võimalust. See plaat on valmis tehtud praktiliselt kolme päevaga. Aasta jooksul käis Kristjan kolm korda siin ja ma viisin ta iga kord stuudiosse. Ma tahan tänada kõiki oma kaasmuusikuid, et nad olid nõus seda plaati tegema ja ma olen rõõmus, et see neile endale ka meeldib. Ideid ja värskust on sellel koosseisul veel küll. Kui leiaks ühised ajad, millal kokku saada, siis saaks veel palju ära teha.