Kontserdikaja: JK: Jaapanlased võlusid oma rütmidega Rock Cafes

28. aprill 2009

Omanäoline electro-jazz, milles oli nii palju hingelist ja nii palju emotsioone – aeglast liibuvat tantsu ja juuksevehkimise hetki. Publikumuljed Birgit Kastepõllult ja Anu Baraninilt.

24. aprillil kell 22 möllasid Rock Cafes tõusva päikese maa poisid ehk ansambel Cro Magnon Jaapanist, viljeledes jämmivat dzässi ning pakkudes rahvale lusti ja muusikalist elamust.

Publik ei jäänud ansambli kiitmisega kitsiks. Arvamusi vahendavad Birgit Kastepõld ja Anu Baranin.

Cro Magnoni esimeste lugude ajal tekkis selline müstiline tunne. Muusika oli müstiline. Meenutas natukene ka lounge’i muusikat. Silmade sulgedes oli tunne, justkui kulgeks ühest kohast teise.

Juba esimeste lugude ajal suutis ansambel rahva keema panna ning hoidis neid kindlalt peos kuni viimase palani – kontserdi jooksul polnud võimalik leida inimest, kelle jalg ei tatsunuks, puus nõksunuks või pea võnkunuks.
Selline omanäoline electro-jazz, milles oli nii palju hingelist ja nii palju emotsioone. Ühes loos oli sees nii aeglast liibuvat tantsu kui ka juuksevehkimise hetki. Selline kirjeldamatult hea võimalus end tühjaks tantsida ja olla kontserdiga 101 protsenti rahul.

Katrin Parbus: Kolm Jaapani muusikut ise nimetavad oma muusikat tantsumuusikaks. Reedel selguski, et Cro-Magnoni helidevoogu ilma tantsimata kuulata osutus paljudele kontserdikülalistele üle jõu käivaks. Esinemine algas üha kumuleeruvate helide keerises, milles selgelt äratuntav hiphopi mõju.

Konkreetse biidi kõlades ja seejärel helide pehmemaks hajudes kippus tekkima paralleel Beastie Boysi loomingu instrumentaalse osaga, sest MCd Cro-Magnonil pole. Pinget kasvatas lisaks helide kuhjumisele ka tempo tõus muusikas. Mingil hetkel transformeerus Cro-Magnoni mäng otsekui uueks, lisandustega Future Shockiks. Kaneko võlus klahvpillidest välja just selliseid helisid, mille järele 80ndate Hancock maias oli.

Mõjutusi, allusioone, võrdlusi – kõiki neid tuli Cro-Magnoni kuulates hoogsalt pähe, sest bänd manipuleeris üsna tuntud muusikakäikudega, neid siis tundmatuseni teiseks mängides. Palju oli tantsulist, aga leidus ka seda, mis hoo vahepeal maha võttis ning kõrva pehmemalt paitas. Cro-Magnon, olgugi korduvalt teiste loomingut tsiteerides, jäi ometi iseendaks. Võib-olla seetõttu, et euroopaliku ja põhja-ameerikaliku muusikakeele tsitaadid olid tõlgitud jaapani keelde.

Riin Urbanik, produtsent:
Väge lahe! Šefid mehed, kes suutsid rahva käima panna. Eestis on nii vähe elektroonilist muusikat, seda võiks rohkem teha. See läks rahvale peale. Meil võiks olla omal bänd, kes võiks sellist ansamblit soojendada.

Silver, PR-spetsialist:
Väga vinge kontsert oli ja väga värvikaid elamusi pakkus. Poleks uskunud, et Cro Magnon nii võimsalt esineb live‘s. Esimest taktist võttis tantsima.

Kristina ja Kersti:
Äge oli! Ägedaks tegi, et nad Jaapanist on. Üks poolteisetunnine remix. Positiivne ja üllatav oli see kontsert. Esimene Jaapani bänd, mida me kuulnud oleme. Väga äge!

Reet:
Ma olin eile poistega koos lennukis ja tahtsin öelda, et ma tean, et te tulete Jazzkaarele kontserdile.

Martti:
Aasta oli 80, kui läksin emaga Linnahalli kuulama Jaapani bändi Blue Guitars, piletit ei saanud. Nüüd oli sama lugu, aga sain pileti. Väga hea kontsert!

Eha:
Vastas ootustele, ei olnud ei alla ega üle. Vaatasin Jazzkaare esinejate nimesid, ei olnud ühegagi tuttav. Vaatasin Youtubest ning midagi hakkas Cro Magnoni juures meeldima. Ma ei saa öelda, et neid fännaks, aga nad meeldivad. Nad mängisid väga pikalt.

Jaanus Rohumaa, lavastaja:
Minimalistlik ja väga hea. Selline 70ndate Ameerika psühhedeelne jazz-rock elab edasi Jaapanis. Nad olid punktuaalsed. See tegi väga heaks. Oli väga puhas ja ilus kontsert elamus.

Taavi:
Ma olin enne kuulnud Cro Magnoni. Nad vastasid ootustele. Oli väga hea kontserdielamus.