JK: Jan Garbarek Group liigutas hingepõhjani

29. aprill 2012

Laupäeva õhtu Nokia kontserdimajas kuulus täielikult muusikale, sest Jan Garbarek Group suhtles publikuga mitte sõnade, vaid helide abil. See läks ilmselgelt korda nii esinejaile endile kui ka kuulajaile.

Kontserdist annab ülevaate Jazzkaare veebireporter Katrin Köbas.

Muusikud andsid kontserdile võimsa avalöögi, manades publiku silme ette pildi Põhja-Norra rannikukaljudest ja lähenevast tormist. Garbareki saksofonihelid kõlasid karjetena ning lõid mulje millestki võimsast ja kontrollimatust. Minul tõusis kananahk ihule ning tundus, et ka teised olid ümberringi liiga lummatud, et liigutadagi. Esimene võimalus esinejaid aplausiga tänada tekkis publikul alles ligi pool tundi pärast kontserdi algust – just nii pikk oli kontserdi esimene osa.

Piltlikult võiski jagada kontserdi neljaks osaks ehk neljaks looks. Et muusikud olid laval väga staatilised, toimusid visuaalsed muutused vaid taustavalguses, mis vaheldus sügavsinisest idamaise punaseni. Kargele põhjamaisusele pakkuski vaheldust just idamaine alatoon, mille edastamisel oli suur roll India päritolu Trilok Gurtul. Löökriistakomplekt, mida ta täielikult valitses, koosnes lisaks tavakuulajale tuntud trummidele ka eksootilistest instrumentidest ning muuhulgas oli kasutusel koguni veeämber.

Kuigi Trilok Gurtu soolo oli üks õhtu tipphetki, avaldas mulle veelgi rohkem muljet Rainer Brüninghausi klaverisoolo. Nüansi- ja värvirikkus ning pianisti kehakeel pakkusid suurepärase elamuse ega jätnud ilmselt kedagi külmaks. Huumoriga vürtsitas kontserti klahv- ja löökpillide „kahekõneˮ – klaver mängis helilõigu ette ning trummid üritasid seda matkida. Hiljem kordus sarnane mäng Garbareki saksimängu ja Trilok Gurtu „takatakatitakataka“ vahel. Ilmselgelt nautisid ka esinejad ise üksteise muusikat täiel rinnal – kõige paremini paistis see välja bassist Yuri Danieli muhedast olekust ja naerul näost.

Kuigi kontserdi peaesinejana oli välja kuulutatud Jan Garbarek, selgus õhtu jooksul, et tegu pole mitte ainult Norra saksofonivirtuoosi, vaid just Garbareki grupi kontserdiga. Ei saa öelda, et üks muusik domineeris teiste üle – igaühel oli oma roll kanda, igaüks sai ennast näidata ning ühiselt moodustati suurepäraselt koos toimiv tervik. Jan Garbarek Groupi esinemise muutis eriliseks seegi, et kõik ansambliliikmed polnud alati korraga laval. Tänu sellele võis publik soolode ajal kogu tähelepanu just ühele artistile koondada. Samas esineti ka duode ja triodena.

Grupi musitseerimises polnud mingit skeemi. Leidus korduvaid elemente, kuid üldjoontes kulgesid helid lainena, vaheldumisi võimsust kogudes ja siis jälle vaibudes. Garbareki kvartett koosneb haruldastest muusikutest: jõulised saksofonihelid vaheldusid kaunite ballaadidega, sügavust lisas basskitarr ning trummid meelitasid kuulajate jalgu oma rütmiga kaasa tümpsuma.

Kontserdi lõpus sai selgeks, kui hingelähedane on Jan Garbarek Groupi muusika nii eestlastele kui ka norrakatele, keda oli publiku seas üllatavalt palju. Selle ehedaimaks tõestuseks seisis publik lisalugu nõudes püsti nagu üks mees. Ansambel esitaski pärast kahetunnist kontserti veel ühe romantilise pala ning sai tänutäheks tulise aplausi. Minu lähedal istunud soliidses eas daamid soovisid, et kontsert oleks veel pikalt kestnud; tuleb minulgi nendega nõustuda.

Nokia Kontserdimajas 28. aprillil kell 20.00

Jan Garbarek Group feat. Trilok Gurtu

Koosseis:

Jan Garbarek – saksofonid, pikkvile

Rainer Brüninghaus – klahvpillid

Yuri Daniel – basskitarr

Trilok Gurtu – löökpillid