JK: JazziMaal – helide ja värvi lummav sünergia Kumus

20. aprill 2009

Muusikute lemmikuks osutus Pelgulinna Kunstigümnaasiumi abstraktse vormiga töö, mis oma voolavuses andis ehk kõige paremini edasi Aimla ansambli mängu kulgemist. Laura Paju kirjeldab Kumu auditooriumis sündinud kunsti ja muusika sümbioosi.

19. aprillil Kumu auditooriumis toimunud üritust iseloomustavaks märksõnaks sobib kõige paremini improvisatsioon. Helid põimusid värvidega ja selle tulemusel sündis dünaamiline JazziMaal.

Toimunut kirjeldab Laura Paju.

Juba teist aastat toimuvast JazziMaali konkursist võtsid osa Pelgulinna Kunstigümnaasiumi, Tartu Lastekunstikooli ja Sally Studio võistkonnad. Igale osalejale oli antud ülesandeks valida välja üks muusik ja tähelepanelikult tema mängu jälgida. Kolmeliikmelised võistkonnad pidid 45-minutilise kontserdi tulemusena valmis saama igaüks ühe maali.

Kõigepealt hakkas mängima Siim Aimla kvartett. Mahedad ja salapäraselt hiilivad kõlavärvid lõid alustuseks õige meeleolu. Tundus, et muusikud tulid noortele kunstineidudele poolele teele vastu, hoides kõlapildi teadlikult suhteliselt läbipaistvana. Ansambel rõhus pigem üksikpillide soolodele ja duodele, selle asemel et keerukamalt põimununa üheskoos gruuvida.

Juba teise loo ajal asusid võistkonnad värve segama ja lõuendile tõmmati agaralt esimesed pintslitõmbed. Peagi astusid muusikud ja noored kunstnikud otseses mõttes omavahelisse dialoogi. Siim Aimla ja bassist Ara Yaralyan läksid võistkondadele ligi ja üritasid oma mänguga maalijatele mõju avaldada. Trummar Reigo Ahven võttis koguni ise pintsli kätte ja maalis mõned detailid Tartu võistkonna tööle.

Muusikud ise suhtusid võib-olla just tänu mänglevalt improvisatsioonilisele õhkkonnale ka musitseerimisse veidi vabamalt ja lustlikumalt. Ometi ei olnud Siim Aimla kvartett üksnes meeleolumuusika looja rollis – vastupidi, osavalt pausidega mängides suutis koosseis kuulaja tähelepanu pidevalt erksana hoida. Peamiselt Siim Aimla omaloomingust koosnev kava polnud samas kuigi pealetükkiv ega üksnes free-jazz’ile allutatud, nagu oleks võinud improvisatsioonile ülesehitatud happening’i puhul oodata. Pigem iseloomustas ansambli mängustiili filmilik voogavus, mis iseenesest lõi hea platvormi kunstiliseks eneseväljenduseks. Suhteliselt mahedakõlalist üldpilti ilmestasid pikad soolod ja improvisatsioonilised mõttevälgatused.

Kõige esimesena sai valmis Sally Studio, kelle töö kujutas kosmilist saksofoni. Oranžikad ja punakad toonid andsid hästi edasi muusikute sisemist põlemist. Tartu lastekunstikoolivõistkond maalis seevastu rohkem muusika pooltoone – domineerisid halli erinevad varjundid, mida aktsenteeris psühhedeelne salatiroheline. Pelgulinna Kunstigümnaasiumitöö oli process painting’u stiilis maal, mida ergastas kollase ja lilla rõõmus kombinatsioon.

Muusikute lemmikuks osutuski just viimane abstraktse vormiga töö, mis oma voolavuses andis ehk kõige paremini edasi Aimla ansambli mängu kulgemist. Publikupreemiat jäid jagama Tartu Lastekunstikooli ja Sally Studio maalid. Noored kunstnikud said muusikutelt kingituseks pühapäevahommikuse A-duuri, igale võistkonnale vastavalt kolmkõla priim, terts ja kvint.

Siim Aimla ansambel, 19. aprillil kell 12.00 Kumu auditooriumis

Koosseis:
Siim Aimla – saksofonid, flööt
Ara Yaralyan – bass
Reigo Ahven – trummid
Hele-Riin Uib – vibrafon