Isiksuste paljusus stiilide kirevuses ja selle harmooniline ühendamine uueks helikeeleks pani festivalile väärika punkti. Hanna Varkki toob teieni Jazzkaare viimasel õhtul NO99 jazziklubis toimunu.
Jazzkaare lõpujämm toimus samaaegselt kahes kohas. Lillepaviljonis tantsitas publikut prantslaste klubikuningas Birdy Nam Nam ja soomlaste tuline Dalindeo. Õdusalt teatraalses NO99 jazziklubis toimus samal ajal eesti ja rootsi muusikute kontsert. Omaloomingu ja varemtuntud standarditega astusid üles Aimla-Akulin-Vaigla Trio ja eelmisel õhtul tänavarahutuste tõttu ära jäänud Erki Pärnoja Swedish Group.
Kahjuks polnud võimalik kahestuda ja mõlemast kontserdist osa võtta, seega olid valikud: hullutav tants/hubane klubi. Hanna Varkki valis viimase ning jagab kuuldut teiega.
Jazziklubi valgustuses ja sisustuses domineerisid puna-mustad toonid, laudadel helkisid teeküünlad, õhkkond meeldiva õhtu sisustamiseks oli igati paljutõotav. Publikutki oli parajalt intiimse õhtukontserdi jagu ning tundus, et siia kogunes kirglikust festivalist rahulolevalt küllastunud auditoorium.
Esimesena tuli lavale koosseis, mida võiks pillikoosluse põhjal üsna tavatuks pidada: Siim Aimla saksofonidel ja flöödil, Eduard Akulin tromboonil ning Raul Vaigla basskitarridel. Rütmi- ja harmooniapillide puudumise lubasid nad korvata olemasolevate instrumentidega, võttes need funktsioonid kordamööda kanda.
Triot võis esimest korda kuulda juba 2004. aasta Jazzkaarel Kunstihoones. Olnud kuulnud ka eelmist kontserti, assotsieerus see kooslus kohe märksõnadega “eksperimentaalsus” ja “mängulisus”. Ka seekord ei tulnud pettuda – need jooned on kolmikus endiselt jõuliselt esindatud. Seekord lisandus ka elektroonika, mille võimalusi trio kontserdi jooksul aina julgemalt kompis.
Emotsiooninupu keeras õigele lainepikkusele Siim Aimla, kes lugude vahepeal sundimatult publikuga naljatles. Ka originaalloomingus ja töötlustes avaldus professionaalne mängulust ja avar mõtlemine. Ilutsemise asemel võimutses loov dekonstruktsioon, selleks ajendas Aimla sõnul võõraste sulgede talumatu ilu.
Äratundmatuseni jazziseks muundus nende käe all näiteks lastelaul „Tiiu talutütrekene”. Järgnev James Browni klassika „I Feel Good” oli see-eest kiiresti tuvastatav, hoolimata sellest, et tromboonisoolo meenutas algselt pigem lastelaulu „Kanarbik ja põdrakanep”.
Meeleolud olid vaheldusrikkad, ulatudes unistavatest-meloodilistest paladest müravate funkimisteni. Vastavalt sobitusid Vaigla fretless-bass ja Akulini sume tromboon, Aimla mörisev bass-saksofon ja Akulini kärisev pill. Elektrooniliste lugude puhul kasutasid nad enamasti kajaefekti ja lühikeste juppide sämplimist, mis tõi sisse omapärase harmoonia ja tiheduse. Võimsaimaks osutus ses osas lisalugu, mis oleks võetud justkui Peter Gabrieli filmimuusika plaadilt „The Last Temptation of Christ”.
Ilma pikema pausita astus teises pooles lavale äsja Noore Jazzitalendi tiitliga pärjatud Erki Pärnoja koos noorte rootsi muusikutega. Esitusele tuli kõigi bändiliikmete omaloomingut ning tõlgendus Thelonious Monk’i „Ruby, My Dear”-ist. Koosseis ilmutas esimestest taktidest peale nooruslikku vunki ja asus end jõuliselt kehtestama. Iga mängija näitas end teistest selgesti eristuvast originaalsest vaatepunktist.
Avaloo ajal tundus bänd veel veidi pinges ja harali olevat. Eredalt paistis silma ülienergiline, kohati isegi agressiivse mängustiiliga trummar Christopher Cantillo. Järgnevalt sai teatepulga kontrabassist Dan Schyman, kes üksi soleerides oma karuse ja robustse kõlaga mängu tutvustas. Teiste lisandudes jätkas ta aga sama joont, mõjudes pisut vasturääkivana. Kuid see mulje kadus kiiresti, järgnevate lugude jooksul sai bändi koosmäng vägagi sidusaks ja teineteist toetavaks.
Teises loos näitas trummar end veelgi oskuslikumalt, uusi kõlasid otsides oli ta appi võtnud pottide-pannide moodi instrumendid, sahistid ja isegi rattakella. Kolmandas, “Amelie” filmist inspireeritud loos, oli viimane igatahes rohkem kui omal kohal. Leidlikult pariisilikud olid ka kiriku kellamängu meenutavad helid trummiäärtelt. Cantillo mäng eristus väga fanaatilise ja omanäolisena kõikidest varemnähtud ja kuuldud trummaritest.
Kitarrist Daniel Ögreni mängustiil tundus esialgu veidi endassesuletud. Järgnevalt ilmutas ta aga teadlase-tüüpi uurivat vaimu, katsetades laialdaselt erinevate tämbrite ja kõlakujunditega. Kompivad ja analüütilised meloodiakäigud ei tükkinud esile, vaid avastasid vaikselt ja järjekindlalt uusi radu. Erki Pärnoja kitarrikäsitsemine tõi Ögrenile juurde meloodiate puhast muusikalist ilu ja mängu mõnu. Tema õpetajate käekirjast oli kohati kuulda Jaak Sooääre mõju. Kuid kokkuvõttes demonstreeris ta end paljulubavalt omanäolise ja andeka instrumentalisti ja ka komponeerijana.
Kogu koosseis oli oma isiklike erinevuste juures üksteist hästi tasakaalustav. Jõulisemat poolt esindasid trummar ja kontrabassimängija, kitarristid tõid vastukaaluks esile kõla ja ilu.
Eksperimenteeriv, otsiv ja katsetav lähenemine iseloomustas mõlemaid esitusi. Isiksuste paljusus stiilide kirevuses ja selle harmooniline ühendamine uueks helikeeleks – see oli omamoodi sümboolne kogu Jazzkaare vaimsusele – pani festivalile väärika punkti. Järgmiste jazzikohtumisteni!
28. aprill Teater NO99 jazziklubi
Koosseis:
Aimla-Akulin-Vaigla trio
Siim Aimla: saksofon, flööt
Eduard Akulin: tromboon
Raul Vaigla: bass
Erki Pärnoja Swedish Group
Erki Pärnoja: kitarr
Daniel Ögren: kitarr
Dan Schyman: bass
Christopher Cantillo: trummid