JK: Jazzkaare üllataja ja mõjuja tiitel lähevad…

04. mai 2010

Konkursil “Noorte kriitikute luubi all” osalevas kontserdiülevaates arutleb jazzkaar.ee reporter Merli Antsmaa enda jaoks tänavuse Jazzkaare üllataja ja mõjutaja üle.

Selleaastasel Jazzkaarel oli kaks kontserti, mis mõjusid eriliselt ja teistmoodi. Ühe kontserdi tiitliks panen üllataja ja teisele mõjuja. Nendele kahele järgnevalt keskendungi.

Malbe korealanna julged helisööstud
Kuigi Jazzkaarel käisid mitmed oma spetsiifilise ala profid, ei tajunud kõik kontserte sügavuti ning polnud meeldejäävad. Üks eredamaid mälestusi on aga korea lauljanna Youn Sun Nah, kes suutis nii suure üllatuse valmistada, et see tunne ei lahkunud ka pärast kontserti niipea. Koos rootsi kitarristi Ulf Wakeniusega toodi lavale vaiksed sosinad ja valjud karjatused.

Vene Kultuurikeskus oli päev enne juba võõrustanud lava-ning saalitäitvaid esitajaid, kes oskasid publikut üles kütta ning meelitasid välja ovatsioone. Kui aga lavale astus ainult kitarrist ning alustas õhtut, olin veidi skeptiline – kas õhtu täidetakse vastavalt ootustele? Nähes aga Ulf Wakeniuse oskusi ning näppude osavust esimese loo ajal, polnud kahtlust, et see mees teadis, mida teeb. Seejärel astus lavale korea lauljanna Youn Sun Nah, kes malbel ja tagasihoidlikul moel lausus eesti keeles: ” Tere õhtust! Mul on hea meel olla siin.” Sellega pälvis ta publiku heakskiidu juba enne laulma hakkamist.

Youn Sun Nah lauljaoskus ning põhjus, miks ta just Jazzkaarele valiti, selgus aga siis, kui naine suu lahti tegi. Karakterid ja pildid, mis ta häälega maalis, olid uskumatud. Midagi ei saanud ette ennustada ning nii hoidis ta publikut enda üllatusteohjeis. Keegi ei aimanud järgnevat, sest kui ühel hetkel vaibus pala sosinaks, siis järgmisel hetkel võis lauljanna kurgust vallanduda karje või urin ning laulud võisid ka kesta sõna otseses mõttes viimse hingetõmbeni. Olles laval ainult kitarristiga, andis see võimaluse kasutada oma häält muusika muutmiseks piltideks, sest lood olid väga väljendusrikkad, just tänu selgele hääldusele, puhtusele, improviseerimisoskusele. Kuigi füüsiliselt muusikud laval ringi ei tantsinud, tundus siiski, et liikumine oli – muusika kandus edasi.

Peale selle, et repertuaar koosnes kaveritest, esitati ka omaloomingut. Valdavalt olid lood albumilt “Voyage”. Omapärane seade oli jazzstandardist “My favourite things”, milles Youn Sun Nah vokaal liugles juurde lisatud ksülofonilaadsete helide vahel. Mälestusi tõi esile ka Jacques Brel’i šansoon “Ne me quitte pas” (“Ära jäta mind”), mida lauljanna esitas originaalkeeles ja mida Tallinnas toimunud iluuisutamise EM-i galašõul kasutas Šveitsi uisutaja Stephane Lambiel. Üleüldse laulis naine inglise, prantsuse, portugali ja korea keeles, mis näitab kahtlemata kava mitmekülgsust. Peale erinevate keelte võis žanriliselt leida ballaadidest šansoonide ja bossanovadeni. Oma hetke sai ka Ulf Wakenius, kes esitas kontserdi alguses soololoo, näidates sellega kohe võimeid kitarri valdamises ning näppude kiiruses, ning kontserdi keskpaias indiaanipärase pala, mille käigus etendas nii trummarit kui ka loitsivat meest, kitarrimängimisest rääkimata. Youn Sun Nah ja Ulf Wakenius etendasid koos head tervikut, kus andsid mõlemale ruumi särada.

Oodatud esineja, ootamatud tunded
Kui Youn Sun Nah ja Ulf Wakeniuse puhul ei osanud ma kontserdist midagi oodata, siis Avishai Coheni puhul teadsin kuulduste ja teiste inimeste muljetest ette, et tuleb midagi erakodset. Muidugi olin ettevaatlik, sest ei tahtnud lootusi liiga kõrgeks ajada. Eelnevalt kuulasin ka Avishai Coheni uusimat plaati “Aurora”, mille lugusid kvintett esitas.

Iisraelist pärit Avishai Cohen on jazzimaailmas hinnatud bassist, kuid viimasel ajal on mees käima hakanud julget omaloomingulist rada mööda, kutsudes kaasa seiklema muusikuid oma kodumaalt ja mujalt. Tallinnas juba kolmandat korda esinev Avishai Cohen tuli seekord kvintetina: Shai Maestro klaveril, Amos Hoffman oudil ja kitarril, Karen Malka vokaalil ning Itamas Doari löökpillidel. Kõikide muusikute kohta oli Avishail midagi head öelda ning tutvustas muusikuid rahvale kiidusõnade saatel.

Kuigi Nokia kontserdimaja lava ja saal olid suured, täitsid muusikud imehästi ruumi ning suutsid selle isegi väiksemaks ja intiimsemaks teha. Kontsert, mis kestis kaks tundi, tundus ainult hetkena, sest see oli perfektne nautimiseks, kulgemiseks ja muusikasse kadumiseks.

Rõõm oli näha, et Avishai Cohen oli naasnud oma juurte juurde ning kasutas Iisraelile omast rahvusmuusikat, samas seda jazziga segades ja vastupidi – segades jazzi rahvuslike elementidega. Muusika on viimseni viimistletud, jättes välja üleliigse, kuid helipildi õhuliseks ning ruumi ka loomingulisuseks. Lood olid erineva meeleoluga – leidus melanhoolseid ja igatsust tulvil lugusid, aga ka lõbusaid, kergeid, latiinohõngulisi.

Avishai Coheni muusika on iseloomuga ning ta on hea eeskuju. Võib ju õppida standardeid, iidolitelt ja on hea jazzi aluspõhi alla saada, kuid ei saa unustada originaalsust ning omanäolisust. Samas loojana ei tasu unustada muusikut enda sees. Ka Avishai sai näidata oma oskusi bassimängijana, kasutades soolot mängides kontrabassi täielikult ära – kõlakastist keelte otsteni.

Kui Youn Sun Nah ja Ulf Wakeniuse kontserdi puhul tekkis tagasiside muusikale kohe ning hiljem oli lihtsalt vaimustus nii hea üllatuse osas, siis Avishai Coheni kvinteti puhul oli küll nauding kontserdi ajal, kuid suur järellainetus tekkis pärast kontserti. See oli seletamatu tunne, nagu oleks midagi väga suurt ja tähtsat juhtunud, ja kahtlemata oligi, kuid kirjeldada oli keeruline. Usun, et samalaadset võimsat tunnet võisid paljud kogeda, sest seisvat ovatsiooni publik naljalt ei paku.

Ja nii saigi läbi
Jazzkaar möödus sel aastal kuidagi kiiresti. Võib-olla oli see minus ja selles, et vahepeal oli vaja kärmelt tegutseda, kuid mitmed kontserdid möödusid kiiresti, päevad polnud jõudnud alatagi, kui needki õhtusse veeresid. Oli muidugi hetki, mis oleksid võinud kesta kauem, aga ka neid, milleta oleks hakkama saanud. Meenutama jään siiski helgeid hetki ja suure huviga ootan juba järgmist kevade algust – ikka koos Jazzkaarega.

Artikkel osaleb konkursil “Noorte kriitikute luubi all”.