Kontserdikaja: JK: Jazztroniku lava ees kohtusid gruuvivad tantsulõvid

01. mai 2010

Jaapani Jazztronik võlus publiku eilsel kontserdil Rock Cafes täiesti ära – inimeste kontserdijärgsed arvamused suisa pulbitsevad eufooriast.

Küll aeg möödub tantsides kiiresti ning ei tea, kuidas ajavahe Jazztroniku liikmetele mõjub, kuid Rock Cafe laiv oli gruuvivalt hea.

Rahulolevaid inimesi leidus kõikjalt ning ega muusikuid lavalt meeleldi ära ei lastud. Kuuldes loost “Samurai” potentsiaalseid rajumaid elektroonilisi laineid, oleks soovinud seda rohkemateski lugudes tajuda, kuid nuriseda pole siin midagi, sest Jazzkaare klubiöödele on väärikas ja metsik punkt pandud. Või isegi kolm, et rohkem oleks.

Gruuvijate arvamusi kogusid Merli Antsmaa, Hanna Varkki ja Anu Leisner.

Urmo Rae (32), ettevõtja:
Mõned sõbrad veidi kurtsid, et see pole ikka tõsine jazz, vaid selline rohkem mainstream-muusika. Aga minu meelest Jazzkaar ei peagi ainult laup krimpsus tippeliidi jaoks olema. Rock Cafe on piisavalt suur ja industriaalne koht, sellist intiimesitust klapptoolide peal istudes seal ei saa. Aga see pidu oleks võinud seal täiega edasi minna.
Bänd ei üllatanud, aga seda positiivses võtmes öelduna. Nad tulid, tegid ja kõik läksid kontserdilt ära, lai naeratus näol. Välja arvatud võib-olla need Jaapani saatkonna ülikonnas tegelased. Nad vist üldse naeratavad harvem.
Laulja säras. Uskumatu, et nii peene kaela otsast nii kõva hääl välja tuli. Aga laulust –nagu ikka Rock Cafes – oli peaaegu võimatu aru saada.

Yumi Nakata (29), jaapani keele õpetaja:
Mind väga üllatas, et eesti publik jaapani bändiga niimoodi kaasa läks. Ja rahvas hõikas jaapani keeles: motto! (’veel’ e.k), arigato! (’aitäh’ e.k), ankooru! (’veel üks lugu’ e.k).
Pärast kontserti rääkisin bändi liikmetega ja nende jaoks oli suur üllatus, et kontsert nii sooja vastuvõtu sai ja rahvas kutsus neid lausa kaks korda lavale tagasi. Nad olid üllatunud, et eestlased elasid nii emotsionaalselt kaasa. Lauljatar Eliana Silva rääkis, et kuna lava ees nii elavalt tantsiti, siis see tekitas temas ja muusikutes tunde, et nad tahavad endast veel rohkem anda.

Tarmo Pikner (34), geograaf:
Tekkis paralleel, et jaapani poisid ja jaapani tüdruk teevad natuke sellist euroopapärast muusikat, aga sellel oli mingi väike kiiks sees. Funkilik. Süntesaatori klahvid ja sinna juurde trompet – väga vinge! Väga hea fiiling!

Tomomi Hayashi (39), Jaapani arhitekt:
See oli väga hea musikaalne elamus, bändi liikmed suhtlesid rahvaga, kõik oli väga professionaalne. Mulle väga väga meeldis, et see ei olnud selline väga tõsine jazz, vaid oli funkilik ja klubilik, kus mitmeid elemente oli kokku pandud ja rahvas sai sellega spontaanselt kaasa minna.

Atsushi Kurosawa (27), Jaapani Suursaatkonna kolmas sekretär:
Arvasin, et eesti publik ei tunne Jazztronikut väga hästi, kuid publiku reaktsioon oli tohutult soe. See oli väga suur elamus ja tore oli näha, et eesti publikule ka meeldis. Naislaulja etteastest alates laval pinge tõusis ja pinge kruvimine kestis kuni korduslugudeni. Oli näha, et publik kutsus südamest bändi lavale korduslugusid tegema ja see oli hästi meeldiv.
Kõige sügavama mulje jättis see rahulik korduslugu. Loomulikult meeldis ka Ryôta Nozaki. Teised muusikud, kes temaga musitseerivad, vahetuvad, kuid tänases koosseisus meeldis mulle veel bassimees.

Liivi Haamer (46), projektijuht:
Hüppasin veel pärast viimast lugu lava ees üles-alla ja hingeldasin: „Väga võimas!“ Tohutult hea koostöö oli bändil. Mind suutis see bänd lihtsalt transsi viia. Ma ei usu, et sellel Jazzkaarel oleks kedagi, kes suudaks mind rohkem võluda ja tundus, et nad ise jäid ka väga rahule. Isegi see tagasihoidlik pianist säras ja plaksutas lõpus.
Klaver, mis on minu absoluutne lemmikinstrument, oli laval tegelikult hästi tagasihoidlik ja lasi teistel särada. Samas ma ei taha öelda, et klaver oleks teistest nõrgem olnud. Igal juhul tungis see kõik otse südamesse ja trummid panid keha võnkuma.
Laulja lihtsalt tuli ja keeras publiku ümber oma ilusate jaapani näppude. Õudselt kahju, et laulja hääl kohati kaotsi läks, kuidagi halb on siin Rock Cafes see helindus.

Aivar Kuusk (31), ettevõtja:
Olen tänase kontserdi andunud fänn! Ma ei ole kunagi Jazzkaare kontsertidel niisugust pühendumust näinud, see on minu jaoks parim kontsert, kus ma käinud olen.
Mulle väga meeldisid Rock Cafe turvamehed, kes nautisid muusikat, ma ei ole kunagi näinud, et turvamehed elaksid niimoodi muusikale kaasa, täna elasid! Seda oli hästi tore vaadata, kuidas turvamehed hakkasid nõksutama.
Need pillimehed seal lava peal olid nii siirad ja süüdimatud. Nad olid hästi tublid. Trompetimängija oli kõige süüdimatum sell.
Tuli välja Jaapani lugupidamine inimeste vastu, nad tahtsid, et inimestel oleks hea, andsid endast kõik ja kummardasid publiku ees. See ongi parim sümbioos, kui sa teed seda, mida sa tahad, ja need inimesed, kellele sa seda teed, naudivad täiel rinnal. Jaapanlaste respekt publiku ees oli eriti armas, see lisab eestlaste puhul ainult õli tulle, mis oli hästi tore.

Hanna (23), arstitudeng:
Väga hea oli lava ees hüpata. Ainult seda vokaali ei kuulnud väga hästi. Ma ei saanud isegi täpselt aru, mida ta rääkis vahepeal. Mulle meeldis rohkem siis, kui ainult bänd oli laval. Naine ei andnud sinna palju juurde. Bänd läks ilma lauljata ise rohkem muusikasse sisse. Aga tegelikult oli väga hea niikuinii, igatpidi!

Annemarie (24), matkasõltlane:
Mulle väga meeldis! Mulle meeldis see laulja, sest ta oli nii energiline. Kui ma siia jõudsin, oli hästi palju inimesi ja lauljat veel ei olnud. Olin natuke eemal, aga kui laulja ka tuli, siis see tõmbas mind kaasa. Mulle meeldisid need viimased lood ka väga. Pala „Samurai“ oli täiesti hull, see oli nii äge!

Daniel (31), hollandlane, Eesti-entusiast:
Alguses oli kontsert minu jaoks natuke veider. Olin vist veidi unine. Kuid lõpus mulle juba väga meeldis. Eriti kolm viimast lugu, viimased kolmveerand tundi. Ja mulle väga meeldisid aeglasemad lood kombineerituna kiirematega. Sest kui kogu aeg on aeglased lood, siis jääd ju magama. Need aeglased olid peenemad, õrnemad lood.
Kiiremates lugudes oli trumm alati veidi hägusem, hi-hat toob lihvimata kõla sisse. Ka mulle meeldis “Samurai”. See oli natuke veider, nad oleks selle kõla otsa justkui juhuslikult komistanud. See oli nii erinev teistest lugudest. Esialgu tundus, nagu see ei oleks teistega võrreldes midagi erilist, kuid siis läks funky’ks kätte.

Jorgen (27), võitlev mõtleja:
Kontsert oli väga energiline ja positiivne. Ja piisavalt üllatav. Äge! Ma arvan, et see on aasta laivi kandidaat kindlasti. See oli parem, kui ootasin. Kui sellist muusikat viljelevad bändid võivad plaadil päris sarnased olla, siis laivis olid nad üsna erinevad. Meenutas Tšehhi bändi Outsider. Lugu „Samurai“ oli teistmoodi, kolmandiku võrra kiirem kui teised lood. Üldse meeldisid mulle instrumentaallood rohkem. Laulja oli väga hea, aga veidi etteaimatav. Kui nad uuesti Eestis peaks esinema, tuleks kindlasti jälle kuulama!

Jeremie (24), prantsuse ettevõtja:
Mulle kontsert meeldis, see oli väga hea. Oli huvitav näha jaapani muusikuid Eestis. Ma ei kuulnud kahjuks väga hästi laulja teksti. Kuid ta oli siiski päris energiline. Ta lõi hästi õhkkonda ja valitses hästi lava. Mulle meeldis ka see, mida laulja lõpus tegi. Trummar mängis hästi, bassimängijat oli väga mõnus kuulata. Süntesaator oli ka sümpaatne, aga enamuse aja ta vaid saatis teisi. Trompetimängija oli väga hea. Ühe käega sättis helivaljust ja teisega hoidis pilli. See oli hästi rütmis ja hästi häälestatud. Väga rütmiline muusika.

Taive (18), õpilane:
Mu muljed on väga head – väga, väga, väga meeldis. Muusikud olid laval sellised, et ma ei saanudki silmi kinni panna, sest ma ei tahtnud millestki ilma jääda. Olen neid internetist ka kuulanud. Äkki sain teada, et nad tulevad Eestisse ja ma ei saanud jätta tulemata.

Eva (18), õpilane:
Väga meeldis, olin neid enne ka kuulanud ning väga positiivne oli näha, et nad on laval veel paremad kui plaadi peal. Mõnikord on niimoodi, et laividel on bändid hoopis teistmoodi ja teevad teist asja. Aga nemad oma karismaatilisusega ja oskustega täitsid lava ja rahvas oli hullunud.

Luisa Värk, muusik:
Ma olen Jazztronikut väga ammusest ajast kuulanud. Ma tulin teadlikult midagi kuulama, ma polnud juhuslik külastaja. Ma jäin väga rahule. Väga vähe on artiste, kes suudavad plaadi peal ja laivis olla väga head. Selles mõttes on olnud artiste, kes on ka käinud ja keda ma olen fännanud, aga on valmistanud pettumuse. Jazztronik seda ei teinud. Ja seda oli näha – rahvas oli väga rahul. Tundub, et ma polnud ainuke, kes väga rahule jäi.

Helene Vetik, art director ehk ideekunstnik:
Ma polnud vaimustuses lauljast. Minu arvates oleks võinud ilma temata olla. Ta polnud autentselt jaapanlikult nunnu, ta oli ameerikalikult feik. Mehed olid super. Ja muidugi “Samurai” kõlas nii, nagu ükski asi pole võimeline kõlama. Kõik asjad korraga: elektrooniline, jazzilik ja see sound oli super. Teadsin bändi enne, aga ei ole olnud fänn. Laivi kaudu võib nüüd öelda mu kohta fänn küll.

Hanna Varkki, jazzkaar.ee reporter:
Hommikumaised jazztroonikud tekitasid volbriööl Rock Cafe’sse kogunenud publikus täieliku tantsupalaviku. Nende kõrgelt nakkusohtlikud rütmikokteilid põhjustasid jalgade kontrollimatut liikumist ja kehade iseeneslikku väänlemist. Tantsuviiruse kõrvalmõjudena ilmnesid õnnejoovastuse märgid ja serotoniinitaseme märgatav tõus. Sümptomiteks järjest enam kerkivad suunurgad ja paljastuvad hambaread.
Elektroonilisele harmooniapõhjale kuhjasid jaapanlased pulbitsevaid rütmimustreid ja lüüriliselt kaikuvaid trompetisoolosid. Publiku pilke püüdis nukulikult kaunis lauljatar Eliana Silva, kes lava ja tantsupõranda täielikult enda vokaalkontrolli alla haaras.
Stiililiselt ilmutas ta pigem ameerikalikke lauluhoiakuid. Kuid see harmoneerus kõige sujuvamal moel muude pillide eklektilise lähenemisega. Jaapanlaste rütmitunnetus oli kellavärgiliselt täpne ja haarav, jätmata ainsatki kohta tantsupelguritele. Täielikult täitus lauljatari eestikeelne lubadus: „Täna teeme pidu!“

Kontserdi fotogalerii

30. aprillil 2010. Rock Cafes:
Jazztronik
Eliana – vokaal
Shigeru Terauchi – trompet
Ryota Nozaki – klahvpillid
Ichiro Fujiya – bass
Masanori Amakura – trummid