Kontserdikaja: JK: Jean Louis Trio tekitas vastakaid tundeid

24. aprill 2010

Selleks ajaks, kui Jean Louis Trio Jazzkaare avapeol lavale sai, oli Von Krahli teatri õhk juba kuumaks köetud.

Jazzkaar avanes Jean Louis Trio pöörase helidefusiooniga, mis rebestas kõikvõimalikke klišeesid muusikas, pildudes kahte lehte laiali ka arvamusi publiku hulgas.

Selleks ajaks, kui Jean Louis trio Jazzkaare avapeol lavale sai, oli Von Krahli teatri õhk juba kuumaks köetud – nagu heale peole kohane. Prantsuse improvisatsiooniline trio suutis vaid õli tulle loopida. Nende raputav ja rokkiv, tohutult ekspressiivne lähenemine seadis küsimärgi alla igasuguse etteaimatavuse nende muusikalises maailmas.

Kohati kumas raskemat metali sugemetega põhja, siis kulges lend Balkani rütmidesse, millele keerati veel free-jazz’iga mitmekordne vint peale. Rebestav ja lõhkuv, ehmatav ja üllatav. Subjektiivselt meeldiv või mitte, aga üks on selge – Jean Louis trio sai hakkama ühe mõnusalt avangardse avapauguga, viidates muusika kõikvõimalikele suundmustele. Ja festivalile saab see vaid head algust tõotada.

Publiku arvamusi kogusid Terje Toomistu ja Janika Niitsoo.

Leszek Moždžer, pianist:
See oli tohutu muusikaline väljendus, aga kontserdi keskel tundus mulle, et nad hakkasid liiga palju iseennast sinna muusikasse panema. Muusika valib sinu, mitte sina ei vali muusikat. Ja kui sa hakkad ennast liiga palju sinna lisama, siis muusika pole enam puhas. Kontserdi algus oli võimas – nende muusika oli puhas ja lihtne ja ma uskusin neid. Aga kui nad hakkasid ühel hetkel naljatlema, veiderdama ja näitlema, siis ma enam neid ei uskunud ja mul tekkis tahtmine lahkuda.
Mis ma sellest õppisin? Ära lisa ennast liiga palju muusikasse. Las muusika olla oma puhtaimas loomuses, las muusika heliseb, läbistab sind. Vähem oma ego, selle asemel tuleks pigem olla sõnumitooja. Või arvasid nad, et seda kõike tuleb teha publiku lõbustamiseks? Tulemuseks oli aga see, et pool saali lahkus.

Kristi (25), arhitekt:
Väga innovaatiline. Kõige inspireerivam oli näha, kuidas nad ise sedavõrd asjas sees olid. Piire ei ole. Neil on väga avatud suhtumine muusikasse ning tehniliselt on nad muidugi ka suurepärased. Väga meeldis see, kuidas nad suutsid rütmiliselt ühe loo piires mitmetesse äärmustesse kanduda. Heas mõttes õrnalt hullumeelne.

Andrus (35), kultuuriteooria tudeng:
Väga 20. sajandi värk, selline kakofooniline. Trompetiimprovisatsioonid olid head, aga trummid käisid närvidele. Intensiivne, mitte mingisugust puhkepausigi ei tulnud vahele. Ainult andmine. Kokkuvõtteks ei meeldinud.

Sandra (25), noorem raamatulugeja:
Olin enne nende kohta lugenud ja see tundus huvitav, aga kontsert ei vastanud ootustele. Lootsin midagi muud. Tundus, nagu igaüks raius oma asja ning kuhugi sellega välja ei jõutud. Ei tekkinud huvitavaid helisid, ei tulnud seda, mis oleks ergutanud või innustanud. Lihtsalt kratsis kõrvu.

Lena Barbara (18), õpilane:
Selline verdtarretav metal-jazz, kõrvulukustavad registrid. Väga meeldiv oli. Pani tantsima kõvasti, pani tantsima palju! Kõik oli kuidagi teistmoodi, nii et polegi sellist varem kuulnud – nagu raske muusika, aga jazzi võtmes. Ma muidu väga palju sellist raskemat muusikat ei kuula, aga siin jazzi võtmes esitatuna kõlas väga lahedalt. Ning pillimehed tunnetasid teineteist väga hästi. Tundus kuidagi, et nad polnud üldse prantslaste moodi. Prantslased peaksid olema sellised peened, aga need siin olid mehised tegelased.

Janika Niitsoo:
See oli õhtu, kui tüdruk armus džässi. Muusika mõjus nagu kevadine vihm ja tekitas soovi minna lendama. Seda muusikat võiks kasutada hommikul äratuskella asemel ja see oleks ülilahe. Muidu on ärkamine tüütu, aga sellise muusika peale oleks igaühel mõnus ärgata.

Karl (35), ettevõtja:
See oli väga huvitav, sest isegi pärast paari kokteili suutis see muusika mind ihukarvadeni liikuma panna. Seda kõike suutis teha Jean Louis Trio.

Heili (19), õpilane:
Jean Louis Trio trummar võlus mu ära. Ta oli nii rütmiline! Väga meeldejääv värk oli.