JK: Jo Stance: lauljaks juhuse läbi

03. mai 2012

Laupäevaõhtusel Jazzkaare lõpupeol Merepaviljonis musitseeris soome uus ja kiiresti tähelepanu saavutanud projekt Jo Stance, mille taga on laulja Johanna Försti ja trummar-produtsent Teppo “Teddy Rok” Mäkynen.

 

Jo Stance’i lauljatari Johanna Förstiga vestles JK veebireporter Kuldar Jürma.

Kust tuleb nimi Jo Stance?

 

Mõned aastat tagasi Teppo (Teppo “Teddy Rok” Mäkynen – toim) salvestas albumi „Stance Brothers“, kus ta, muideks, mängis kõik pillid ise sisse. Mõni aasta hiljem, kui me asusime koos Teppoga lindistama, tekkis meil nimeprobleem – millise nime all peaksin ennast esitlema lauljana mina. Ma ei tahtnud seda teha oma pärisnime Johanna Försti all, sest ma isiklikult arvan, et Soome nimi ja inglise keel ei sobi hästi kokku. Kuna Soomes on palju naislauljaid, kes kasutavad artistinimena oma eesnime, siis ei tahtnud ma ka seda kasutada. Lõpuks sai minust kujuteldav Stance brothers’i õde ehk Jo Stance.

 

Teie muusikat on iseloomustatud kui soul-jazz ning rock’n’roll, aga kuidas Te ise oma muusikat iseloomustaksite?

 

Ma ütleksin, et see on garage soul. See on väga low-tech, puuduvad igasugused hi-tech pillid ja tehnika – nii et jah, ma kutsuksin seda ise garage soul’iks.

 

Mis mulje Teile Tallinnast on jäänud?

 

See on alles minu teine kord Tallinnas ja mul on väga hea meel siin olla. Eriti seetõttu, et tegelikult on see esimene Jo Stance’i kontsert väljaspool Soomet.

 

Teie muusikas ning esinemises on palju energiat, kust Te selle võtate?

Ma ei tea. Ma arvan, et see tuleb sellest, et meie muusika on nii rõõmus. Pealegi, kuna me oleme ise loonud need lood, siis on need mulle väga isiklikud. See on, nagu esitleks oma last ülejäänud maailmale. Täiesti võimatu on jääda seejuures ükskõikseks ning mitte kaasa elada. Kusjuures see on täiesti erinev sellest, kui laulad kellegi teise lugu.

 

Kes on Teie muusikalised eeskujud?

 

Teppol on need eeskujud kindlasti teised kui minul, tema maitse on pigem džässilik. Mulle näiteks meeldib väga Aretha Franklin, James Brown ja üldse selline rütmiline blues.

 

 

Kuidas sai Teist üldse laulja?

 

Kui päris aus olla, siis juhtus see tegelikult küllaltki hilja ja täiesti juhuse läbi millalgi aastal 1998, enne seda ma ei tegelenud laulmisega. Nimelt olin ma ühes naiste soul– bändis, kus ma mängisin kitarri. Tegelesin sellel ajal ka tõsiselt viiulimänguga, arvasin, et minust saab professionaalne viiuldaja või viiuliõpetaja.

 

Ühes proovis kaotas bändi laulja pärast ühte laulu täielikult oma hääle, mikker ulatati minule ning öeldi: laula. Ma olen alati öelnud, et läksin sellesse proovi kitarrimängijana, aga ära tulin juba lauljana. Ma tõesti ei pidanud enne laulmisest väga lugu, see tundus mulle lihtsana, pigem hindasin pillimängu, kus tuleb vaeva näha. Nüüd ma olen muidugi täiesti erineval seisukohal, sest kui sa laulad, oled sa laval täitsa üksi, lihtsalt sina ja publik, mitte midagi muud.

 

Mis on Teie tulevikuplaanid Jo Stancega?

 

Me lindistame hetkel oma teist albumit ning kui eelmisel aastal me tuuritasime palju Soomes, siis sellel aastal on meil mitmeid välisesinemisi: Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal. Ma usun, et sellest saab hea kogemus ning ma õpin selle käigus palju.

 

Laupäeval, 28. aprillil kell 22 Merepaviljonis

Jo Stance

 

Koosseis:

Johanna Försti – vokaal, kitarr

Jukka Eskola – trompet

Aleksi Ahoniemi – tenorsaksofon

Petri Puolitaival – baritonsaksofon

Rocka Merilahti – kitarr

Tero Plao – bass

Teppo “Teddy Rok” Mäkynen – trummar