JK: João Bosco muusika päikesepaistes ja varjus

27. aprill 2009

Pillipartiid on ladusad, kuid veelgi enam äratavad imetlust Bosco vokaalsed võimed: ülikiiretes lauludes skättimine, suur hääleulatus ja tundlik tämbri varieerimine, näiteks kuulsa Antonio Carlos Jobimi bossanoovasid lauldes matkib Bosco täiuslikult meistri enda hääletooni. Marje Ingli ülevaade.

Nokamütsiga maailmarändur on hetkeks seljakoti nurka tõstnud, et peatuda ja mängida kitarril mõned lood. See on esmamulje João Boscost, brasiilia muusika ühest suurest andest.

Kontserdist räägib Marje Ingel.

Kontsert käivitub hoogsate lugudega, mis mulle kui kuulajale seostuvad suurlinna elurütmiga. Lääne muusikast kerkivad võrdluseks keelele nimed nagu Phil Collins ja Paul Simon.

Bosco suhtleb oma ansambli liikmetega aktiivselt ja sõbralikult, tema ja bassimees „varitsevad“ laval teineteist naljatamisi kitarrikaeltega sihtides. Pillipartiid on ladusad, kuid veelgi enam äratavad imetlust Bosco vokaalsed võimed: ülikiiretes lauludes skättimine, suur hääleulatus ja tundlik tämbri varieerimine, näiteks kuulsa Antonio Carlos Jobimi bossanoovasid lauldes matkib Bosco täiuslikult meistri enda hääletooni. Vahepeal annab ta bändikaaslastele puhkust ja jääb tükiks ajaks üksi lavale. Huvitav oleks kuulda ja näha teda soolokontserti andmas mõnes intiimsema õhkkonnaga saalis.

Kogu João Bosco muusikast kostab läbi mingi kummalise nukruse alatoon. Ehk on ta omamoodi Brasiilia Arno Tali, kes kõnnitee serval istudes ja rändavaid pilvi vaadeldes jutustab oma lauludes maailmast ja inimestest nii, nagu tema neid näeb? Oskamata portugali keelt ja omamata vähimatki aimu sellest, millest räägivad tema laulude sõnad, leidsin Bosco muusikat läbivale elukogemuse ja varjatud nukruse allhoovusele kaudse kinnituse.

Oma karjääri algul kuulsale Elis Reginale laule kirjutanud ja hiljem ise legendiks saanud Bosco on omal nahal kogenud sedasama, mida paljud eesti keskmise ja vanema põlve muusikud. Ta on pidanud taluma diktatuuriaegse Brasiilia tsensuuri ja esinemiskeelde, ning küllap seegi on jätnud oma jälje. Lisaks brasiilia muusikale üldiselt nii omastele päikselistele rütmidele ja helgetele kõladele annab tema loomingule värvi ning sügavust küpse inimese elukogemus.

23. aprillil kell 18.00 Vene Kultuurikeskuse suures saalis

João Bosco ansambel koosseisus:

João Bosco – kitarr, vokaal
Armando Marçal – löökpillid
Nelson Faria – kitarr
Ney Conceição – bass
Kiko Freitas – trummid