„Ma olen ikka leidnud, et muusikat tehakse ka teistele inimestele, mitte ainult selleks, et mingit iseenda sisemist tungi rahuldada,“ räägib eelmise aasta Jazzkaare festivalil noore džässitalendi tiitliga pärjatud pianist Joel-Rasmus Remmel intervjuus Ivo Heinloole.
„Olen alati hinnanud lihtsust, loogilisust ja konkreetsust, mitte et oleks sadu ja sadu erinevaid võimalusi, vaid üks ja õige vastus. Mulle meeldib pidev püüd kõike mõtestada, mitte lihtsalt vaadata, et äkki juhtub midagi…,“ – nõnda kirjeldab äsja uue plaadiga valmis saanud Joel-Rasmus Remmel oma arusaama muusikast.
Plaate võiks Eesti jazzmuusikas alati rohkem ilmuda, mistõttu iga plaadi sünd on suur sündmus. Sinu trio värske plaat „Lumekristall“ on nüüd värskelt „tehasest“ välja tulnud ja pakendatud. Mis tundega plaadi tegemise protsessile tagasi vaatad?
Plaadistamisega on alati nii, et eks muusika muutub kogu aeg ja „Lumekristall“ peegeldab võib-olla pigem eelmise suve lõpu olukorda, kuna lindistasime juba suvel… Noore ja natuke idealistliku muusiku kujutelm ongi selline, et üritad saada alati perfektse tulemuse, aga vahel peab järele andma ja olema valmis reaalsust tunnistama. See, mida enda peas ette kujutad, võib olla üsna erinev tegelikust olukorrast. Selles mõttes on salvestamine üsna hea enesekontroll.
Mõned lood on plaadil ka vanemad, kuid osasid on publik juba meie eelmise aasta Jazzkaare kontserdil kuulnud.
Oled nüüd õppinud peaaegu aasta vahetusüliõpilasena Göteborgis. Mida see välismaal veedetud aeg sulle on andnud?
Eelkõige on mul olnud seal rohkem individuaalset aega. Eestis olles on siin-seal mängimist üsna palju, Rootsis on aega rahulikult mõelda, mis suunas muusikas edasi liikuda. Kui õpingud seal läbi, tuleb osata rakendada seda pagasit, mida olen kogunud.
Göteborgi konservatoorium annab tudengitele küllalt palju võimalusi ise valikuid langetada. Õppejõud on seal tugevad ja hinnatud, kuid ka konkurents tudengite seas on tugev. Mis on ka loogiline – muusikuid on seal rohkem kui meil.
Kas Göteborgis pannakse suurt rõhku ka koos musitseerimisele?
Õppekava kohaselt on ette nähtud mõned üksikud lühiajalised projektid, aga eks see, kui palju mängida, on ka enda initsiatiivi küsimus. Kõige tähtsam on muidugi leida need õiged inimesed, kellega sa sobitud ja kellega suuremas plaanis nägemused klapivad. Huupi pole mõtet proovida.
Kas muusika rohkus ja kättesaadavus ümberringi, mis eristab praegust generatsiooni jazzi „esiisade“ omast, muudab ka muusiku rolli tänapäeval? Või on muusikud põhiolemuselt alati olnud sarnased?
Mulle sobiks isegi rohkem, kui muusika ei oleks praktiliselt piiramatult kättesaadav. Fookus kaob ära, kuulad üht, siis teist, ja kuna see kõik mõjutab otseselt seda, kuidas sa ise mängid, siis tuleb mingil hetkel hoog maha võtta ja kuhugile piir tõmmata. Ma ei pea ennast otseselt muusika kuulamise fänniks, vabal ajal ma klappe pähe ei pane, raadio kogu aeg taustaks ei mängi. Samas kellegi teise jaoks võib see olla just viis otsida ja leida see õige lähenemine.
Tegelikult võib muusiku jaoks muusika kuulamine olla ka väsitav, sest pideva analüüsimisega võib asja essents jääda kahe silma vahele ja võib tunduda, et muusika justkui ei kõnetagi. Muusika kuulamine on muidugi osa muusikuks olemisest, aga tarbimise hulk ja vajadus on erinev. Mina tunnen, et pean selle hulga mitteületamiseks võib-olla veidi tähelepanelikum olema…
Sul on perekonnas kõik muusikud. Kui sa muusikaõpingutega alustasid, siis kas sul oli ka mingeid muid mõtteid selles osas, millega tulevikus tegelema tahaksid hakata?
Täpset hetke, mil muusika kasuks otsustasin, ei oskagi öelda. Suure osa kooliajast mängisin päris palju jalgpalli ja algusaastatel tundus see palju atraktiivsem, võrreldes laste muusikakooliga ja pideva klassikalise repertuaariga tegelemisega. Survet kusagilt küll ei olnud. Kui kasvad üles õhkkonnas, kus muusika ja austus muusika vastu ümbritseb sind täielikult, siis kujuneb selline suhtumine iseenesest.
Kui proovisin esimest korda noodid kõrvale jätta ja ise mängima hakata, suurenes ka huvi. Eks ta algul vaevaliselt läheb, aga mida rohkem seda tunnet koged, seda köitvamaks asi muutub.
Pärast gümnaasiumi oli korraks mõte ka matemaatikat õppima minna, aga kõrgkoolimatemaatika läheb juba liiga keeruliseks…
Aga millal tekkis däratundmine jazz’i osas?
Otsakooli ajal. Otsakool on mõnes mõttes väga hea platvorm, kust alustada – palju inimesi, palju mängimist, kusjuures enamasti just koolivälist. Sealt saab kontakte. Otsakooli ajal oli juba üsna selge, et järgmine samm edasi oleks loogiliselt Muusikaakadeemiasse. Saigi selline tee valitud ja praegu olen ma küll väga rahul.
Kes on need artistid, kelle muusika on sulle andnud mingit sisemist tõuget ja inspiratsiooni?
Aja jooksul on maitse muutunud, mingid asjad, mida sai kunagi kuulatud, ei ole nüüd enam aktuaalsed, aga pole ka päris kõrvale jäänud. Kui ma alustasin, oli Esbjörn Svensson Trio mu jaoks üsna rabav. Õnnestus neid ka live’is näha ja see muusika tundus just täpselt selline, mis mulle sobis. Samas, nad ise ju nimetasid endid hoopis jazzmuusikat mängivaks popgrupiks.
Viimasel ajal on eeskujuks Brad Mehldau, kes on muidugi väga tuntud ja keda on paljukordse kuulamise järel ka üsna lihtne kopeerida. Aga tema muusikalises mõtlemises on midagi väga paeluvat. Ja nüüd Rootsis olles olen näinud, kuidas Bobo Stensoni triot avastatakse uuesti. Sellise muusika kuulamiseks tuleb olla tavakeskkonnast väljas, nähes tausta ja filosoofiat, mis seal taga peitub.
Samas tuleb eeskujudega ettevaatlik olla, kuna vahel ikka tekib mõte, et mingi asi ei pruugi toimida, kuna see on liiga kellegi moodi.
Sa tundud eelistavat naturaalset, akustilist saundi ja mitte niivõrd elektroonikat?
See on maailm, millega peab kaasas käima, ma ise ei ole lihtsalt tehnika-alaselt niivõrd tugev ja pole olnud ka sügavat huvi selle maailma vastu. Kogu aeg olla tundlik selle osas, mis ümberringi toimub ja üritada samas ka ettepoole vaadata võib olla üsna väsitav. Ka klaveril on ilma igasuguste lisaefektideta rohkem võimalusi kui lihtsalt 88 klahvi.
Joel-Rasmus Remmeli trio mängib täna, K, 25.04 kl 18 Keila Muusikakoolis
Koosseis:
Joel-Rasmus Remmel – klaver
Heikko-Joseph Remmel – kontrabass
Aleksandra Kremenetski – trummid