JK: Johnny La Marama – kolm meest teiselt planeedilt

27. aprill 2006

Johnny La Marama seikles näilises kaoses, muutudes kohati frankensteinilikult hirmutavaks. Nii publik kui muusikud kaotasid aegajalt kindla pinna jalge alt.

Psühhedeeline liiderdamine eri stiilide vahel oli niivõrd põimunud, et stiile oli praktiliselt võimatu eristada. See iseloomustaks kõige paremini 25. aprillil Von Krahlis toimunud Johnny La Marama kontserti. Johnny La Marama koosseisu kuulusid valgetesse ülikondadesse riietunud Kalle Kalima kitarril, Chris Dahlgren bassil ning Eric Schafer trummidel.

Oa kontserdimuljeid vahendab Katre Kasemägi (18 a).

Tol õhtul esitatud muusika polnud kõigile mõeldud. See oli neile, kes armastavad salamisi kuulata müralaadset ning sarkasmiga miksitud jazzi. Jazz oleks siin isegi natuke vale sõna. Kõik oli pigem kaoseline improvisatsioon.

Kuigi alguses meenutas kõik protesti või puberteediea hilist väljaelamist, sai varsti selgeks, et see oligi nende taotlus. Juba teise loo ajal olid nad frankensteinlikult hirmuäratavad, tekitades tunde, nagu publik oleks keset õudusfilmi kulminatsiooni, kus kummitused saavad inimese kätte ja muudavad hulluks. Sellise eheda tunde andis metallkettide kasutamine trummide juures.

Loomulikult kui inimene teeb muusikat hingest, siis ei pane ta tähele, mis tema ümber toimub ning mida ta teeb. Tol õhtul laskis Eric Schafer end nii vabaks, et oli teise loo lõppedes trummimänguga enda sõrme vigastanud nii, et see natuke veritses. Õnneks suutis Jazzkaare tiim talle kiiresti plaastri leida ning õhtu võis jälle edasi minna.

Muusikalise ühtsuse tugipunktiks oligi trummar Eric Schaferi kui mitte öelda koomiline siis pöörane trummide ohjeldamine. Tema koomilisus seisnes tema näoilmetes ning ka instrumentide lisa arsenalis, kuhu kuulusid metallist kett, isetehtud sahisti, suupill, väikesed gongid ning väikesed kellukesed. See, kuidas ta vahel trummitaldrikuid oma kätega argessiivselt vaigistas ja väänas ning kuidas ta ühe loo lõpunoodiks ruskikaga trummile virutas, olid tema juures kõige vaatemängulisemad osad.

Terviklik mäng laskus tihtipeale minimalismi ja algupärasuse juurde. Sellele andis natuke elavama kõla Kalle Kalima varjundirohke kitarrimäng. Ta jälgis teisi ning püüdis alati midagi uuemat lisada. Vahel meenutas ta isegi algupärast Jimi Hendrix’it, kuid seda segas mõnikord tema taotuslik algupärane mänguviis.

Kaos haaras inimesed endasse ja viis siit kaugemale. Nii publik kui ka muusikud kaotasid kindla maapinna jalge alt. Ainsaks kindluseks oli muusika, mis pöörles ja väänles paekivist ruumis. Tummisemat varjundit lisas kõigele Chris Dahlgren’i bass. Kui te arvate, et temal puudus omapära, siis te eksite. Vahel ei lasknud ta väga pikka aega kontrabassi keeltest lahti. Ta oli vabameelsus ise. Ta šokeeris publikut vibraatori sarnase esemega kontrabassikeeletel hääli tekitades ning samas mängides kontserdi lõpu poole kaasavõetud unelaulu mängutoosi.

Multinatsionaalne instrumentaalkoosseis võiks ilmselgelt ilma vokaalita läbi saada, kuid selle koosseisu juures oli vokaalil oma koht. Nad hõikasid ja laulsid peaaegu kõigide palade ajal midagi. Enne viimast lugu rääkisid kolm meest samal ajal eri keeltes, kuidas nad tänavad publikut ning et plaati saab osta enne garderoobi. Kõikidest häälest oli kõige intrigeerivam bassimees Chris Dahlgren, kelle madal kähisev hääl oli mõnikord halva arusaadavusega, mis oli natuke huvitavam kui meie kodune Riho Sibul.

Kuna 25. aprill ei olnud lihtsalt teisipäev, vaid kitarrist Jaak Sooääre sünnipäev, siis ei olnud nad kitsid ning soovisid kaasmuusikule sünnipäeva puhul palju õnne, mida tegi ka publik suure aplausiga.

Kolm meest, kes olid nagu teiselt planeedilt, ajasid kõik vahel omi asju, kuid ikkagi moodustasid nad ühtse koosseisu. Nende räme urbanistlik maailmavaade aitas neil koos hoida seda magnetit, mis õrritas inimesi neid kuulama. Johnny La Marama sai sooja vastukaja publikult, kuna neid kutsuti kaks korda lavale tagasi. Kindlasti oleks tulihingelised fännid jäänud neid kuulama ka hommikuni, kuid õhtu oli juba hiline ning nad pidid kontserdiga lähedaseks saanud muusikud puhkusele laskma.