Kontserdikaja: JK: Johnny La Marama pakkus muhedat virrvarri

26. aprill 2006

Johnny La Marama kontsert Von Krahli baaris kujunes vaimukaks ja sütitavaks. Loe publiku hinnangut.

Teisipäeval esines Von Krahli baaris tänavuse Jazzkaare kahtlematult üks omapärasemaid kollektiive, Saksa-Soome-USA bänd Johnny La Marama ehk Kalle Kalima-kitarr, Chris Dahlgren-bass, Eric Schaefer-trummid.

Valgetes ülikondades kolmik haaras publiku juba avataktidest endaga kaasa ja niiviisi pulbitseva energia ning äraspidise huumori saatel mindi lõpuni. Muusikud võlusid oma instrumentidest helisid välja kõikvõimalikul moel ega pidanud paljuks vahepeal ka lauluviisi üles võtta. Tulemuseks oli meeldejääv postmodernne virvarr, milles segunes jazz, rock, reggae, science-fiction ja veel midagi kirjeldamatut.

Tallinna ilmselt innovatiivseimasse džässisaali kogunenud kuulajail oli sama lõbus kui esinejatel. Publiku arvamust vahendavad Ivo Heinloo ja Marit Mihklepp.

Virgo Sillamaa, muusik: “Lustakas, huvitav, vaimukas ja vali. Ma ei olnud neist varem midagi kuulnud.”

Kalle, 50, tegutseb kunsti alal: “Vapustav kontsert, üle igasuguste ootuste. See oli küll täielik elamus. Meenutas natuke Abercrombie`t, võib-olla ka Friselli.”

Ishley, Austraalias elav inglane: “Ma jõudsin kohale viimaseks kaheks looks ning mul on tuline kahju, et ma varem siin ei olnud, sest need kaks lugu olid igatahes vapustavad. Mulle meeldib selline muusika. See on teistmoodi ja kummaline.”

Kristel, tudeng: “Tihti ma sellist muusikat ei kuula, aga meeldis. Taolist tümpsuga varianti kuulaksin harvem, mulle meeldib pigem klassikaline džäss.”

Robert (29), ungarlasest tantsija ja fotograaf: “Kontsert oli hea, improvisatsiooniline, hullumeelne. Muusika struktuurist sain aru, need helid kuidagi lagunesid koost. Ei suutnud laval toimuvat endaga seostada. Eilne Solveigi kontsert on siiamaani hinges, see oli tõeliselt armas, eriti just sõnad, mis ütlesid nii palju. Muusika, mis visualiseeris elu ja tundeid. Helid olid lihtsalt vahendid, et ilu väljendada.”

Kalev, nooremapoolne muusikahuviline oma sõpradega: “Superhüpermegagiga! Trummar oli äge! Selline seksikas, mehine hoiak, meenutas U2 trummarit Larry Mullen Jr-i. Et tegelikult mulle meeldivad naistrummarid rohkem. Kui silmad kinni panin, siis kangastus linnaelu pilt tipptunnil: inimesed sagimas, autod kiirustamas, pisut närviline. Negatiivne oli see, et üks lisalugu jäi puudu!”

Kai (24), kunstitudeng: “Tohutult meeldis, meeleolu oli selline rokk, samas oleks tahtnud istuda pehmes tugitoolis ja siis kuulata. Nad ikka ajasid täitsa oma asja seal, eriti põnevad olid need väiksed vihjed klassikale ja juba tuntud lugudele. Kui tavaliselt aimad jazzis mingeid rütme ja käike ette, siis siin ei teadnud kunagi, kust pauk tuleb. Ja tundub, et kontrabass on naine! See esimene lugu vibraatoriga ikka lõbustas publikut.”

Katrin, Vaido, Piret ja Ints, täiskasvanud surfarid: “Esimene lugu oli väga hea, tõeline nirvaana. Edasi tuli lihtsalt jazz. Trummar oli super, eriti see, kuidas ta keelt näitas! Samas see kidramees, meie näiteks oleksime palju emotsionaalsem, kui me nii hästi kitarri mängiksime. Muusikastiile oli piirist piirini, Narvast Iklani. Kogu aeg kõnniti mööda piire. “Surf-punk” lugu oli ka eriline, just oma nime pärast.”