JK: Johnny La Maramal fantaasiast puudu ei jää

28. aprill 2006

Johnny La Marama on ameerika-itaalia gängster, kes on kuidagi hingeliselt samanimelise ansambli muusikutega alati kaasas, selgus intervjuust Von Krahli publikut hullutanud bändi Johnny La Marama liikmetega.

Kontserdijärgsel hommikul on Johnny La Marama kitarrist Kalle Kalima, bassimängija Chris Dahlgren ja trummar Eric Schaefer heatujuliselt nõus Ester Eggertile rääkima endast ja oma muusika taga peituvatest tõekspidamistest.

Laval valgetes ülikondades üles astunud mehi on teksades ja dressipluusides raske kui mitte peaaegu võimatu ära tunda. Vestluse taustaks kostab tavapärane Viru Hotelli fuajee sumin ja lõdvestav bossa nova. Ka muusikud ise tunnevad ennast vabalt ja räägivad avameelselt. Samas juba paari tunni pärast ootab neid Elvasse järgmisele kontserdile viiv buss.

Mida tähendab Johnny La Marama?
Kalle Kalima: Johnny La Marama on tegelaskuju, mille me kuidagi leiutasime. Me arvame, et Johnny elab ilmselt kusagil Brooklynis, omab mõningast Itaalia tausta. Ta on ameerika-itaalia gängster, kes on kuidagi hingeliselt meiega alati kaasas.
Johnny ei ole gängster, kes tabab iga kord kümnesse, ta on rohkem väikekurjategija elades päev korraga. Kui rääkida bluusist meie muusikas, siis on just tema selle toojaks.
Chris Dahlgren: Karakter Johnny La Marama on luuser, aga mõnikord veab tal väga. Juhtub fantastilisi asju. Sageli magab ta kusagil sugulase juures põrandal. See karakter on ülimalt mitmetasandiline – ta võib vahel olla julm kurjategija ja samas jälle heasüdamlik ja lahke. Järsku viiakse Johnny vanglasse, sest peale pangaröövi ei lähe auto käima, kuid ta põgeneb peites end valvuri eest hiiglasuure sünnipäevatordi sisse. Selline on selle karakteri identiteet.

Millal te Johnny leiutasite?
Chris Dahlgren: Võib-olla neli aastat tagasi.
Kalle Kalima: See oli tegelikult mu naine, kes selle nime välja mõtles. Tegemist oli ühe looga, millel puudus tekst ning ma istusin mõtlesin kui tema sellega lagedale tuli ning siis kirjutasime Johnnyst sõnad. Meie esimesel albumil Johnny La Marama on lugu pealkirjaga „Johnny La Marama.“ Sellest sai suurema arengu algus.

Rääkides teie muusikast… kuidas te seda kokku võtaksite?
Eric Schaefer: Meie muusika on põhimõtteliselt elust. Me imeme endasse mõjutusi. Näiteks möödudes heavy metali klubist kuuleme helisid, mis võivad olla meelepärased ja raadiost tuleb hip-hopi. Niisiis me lihtsalt seedime ja võtame omaks kõiki neid erinevaid mõjutusi ning kombineerime need Johnny moodi.
Chris Dahlgren: Meie muusika on kunstmuusika idee ja lõbusa muusika kombinatsioon. Ideed võivad olla väga kunstipärased, veidrad või avangardsed. Vahepeal mängime jällegi tantsugruuvi ja avastame maailma.
Kalle Kalima: Võib-olla on asi selles, et kõik, mis me teeme – olgu see siis kunstiline või lõbus – läbib filtri, mis mõtestab muusika meie ja publiku jaoks.

Kes teie bändis kirjutab lugusid?
Kõik koos: Me kõik.
Chris Dahlgren: Mõnikord kirjutame individuaalselt, kuid järjest rohkem soovime kirjutada koos. Kõik toovad väikese jupi ja siis vahetame mõtteid. Paneme need veidralt kokku. Alguses tõi iga meist oma lugusid ning me mängisime neid, rääkisime nendest – nüüd oleme kolmekesi nagu üks mees.

Kas valge mees suudab svingida?
Chris Dahlgren: Olen tundnud musti mehi, kes ei suuda üldse svingida. Mul on olnud afroameerika sõpru, kes ei oska üldse rütmi hoida ja teisest küljest tean valgeid mehi, kes svingivad palju paremini kui mustanahalised. Seega ma ütleksin, et ehk sada aastat tagasi ja isegi mitte siis, sest valged inimesed svingivad küll, aga lihtsalt teist moodi. Kuulake kasvõi rumeenia või mustlasmuusikat, kuigi jah mustlasmuusika pole valgete muusika. Kuulake head polka bändi ja neil on gruuv – ehkki veidi teistsugune aga siiski.
Kalle Kalima: Ütlus, et valge mees ei suuda svingida on rohkem müüt, mida levitab teatud inimeste grupp, mis soovib muusikat politiseerida. Johnny La Marama teaduslik osakond on tegelikult svingi uurinud ning me avastasime aatomisvingi. Nii et põhimõtteliselt kui koosned aatomitest on sul see võime. Kõik svingib ja kogu aeg ja väga kiiresti, (vehib kohvitassiga) me lihtsalt ei näe seda.

Eric Schaefer: Me otsisime teaduslikku svingierinevust jogurti ja kohvi vahel, aga ei leidnud. Chris Dahlgren: (viitab kohviklaasile) Tähendab see on põhiliselt süsinik, aga natuke ka vesinik ja muud asjad. Ja šokolaad svingib kohe väga hästi.
Kalle Kalima: Süsinik on eriline svingigeenius, sest me oleme kõik süsinikupõhised eluvormid. Ja põhimõtteliselt kõik svingib.
Eric Schaefer: Palju sõltub ka taustast. Kui sul pole üles kasvades võimalust kuulata seda tüüpi muusikat või kasvad üles kohas, kus ei olegi võimalust svingi mängida.
Kalle Kalima: Olles hetkeks tõsine… me ei arva, et taustal on mingit pistmist rassiga, sest aasta on juba 2006.

Kuidas selline rahvusvaheline bänd kokku sai?
Kalle Kalima: Chris oli Berliinis ja tahtis kellegagi jämmida ning nii see läkski. Tegelikult kohtusime me UDKs, väikeses ruumis kohviku kõrval ja hakkasime mängima. Tegelesime ühe looga tund aega ja otsustasime siis uuesti kohtuda.

Muusikud ütlevad, et nad ei mängi jazzi. Tänapäeva muusikas toimub stiilide segunemine. Kas te arvate, et selline ongi tulevik?
Eric Schaefer: See on lõpp. See on puristliku kunsti lõpp. Algab avanemine erinevatele helidele ja nende loogilisele kombineerimisele. Hakkavad levima individualistlikud mitte traditsioonilised ideed. Muidugi oleme me kõik jazzifännid ja samas oleme kaasaegse muusika austajad.
Mingil määral uurime seda tüüpi muusikat, sest me armastame ja austame seda. Aga asi on selles, et meil bändina on selge lähenemine toomaks välja sisseimatud mõjutused ja tegemaks sellest Johnny muusika. Ma arvan, et jazzi lõpp on ühtlasi võimalus nendele inimestele, kes tõesti armastavad jazzi seda värskendada ja uuendada uuele tasemele, sest 50ndad ja 60ndad on läbi, kuid spontaanse loovuse pärand muutub aastakümnete jooksul. Nüüd on see omandanud uue kuju ning segab stiile kokku.

Kalle Kalima: Väga hästi öeldud. Ma arvan, et jazzi põhitõeks on spontaanne improvisatsioon ja rütm. Selline traditsioon on endiselt alles ja ka meie tugineme sellele. Millelegi peab ju tuginema. Oleme mänginud nii paljudele erinevatele publikutele. Kuidagi tuleb ka väljaantud energia tagasi.
Chris Dahlgren: Meie muusikas on sõnaga jazz see probleem, et see peletab eemale palju noort publikut, kellele muidu võiksime meeldida. Kui aga ei nimeta seda mitte jazziks vaid noh näiteks Johnny-funkiks või kõrbenud saiadeks, joostakse murdu. Võib-olla pole Eestis asi nii, aga Saksamaal arvavad noored, et jazz on midagi igavat. Ehk on see põlvkonnaprobleem. Nad arvavad, et jazz on libe ja magus. See sõna on igal juhul täiesti vastuvõetamatu.

Jazz on väga lai mõiste – jah me võime ennast siia lahterdada kui see tähendab loovust, katkematut improvisatsiooni. Nüüd nimetatakse aga nii paljusid asju jazziks, et me peame ennast kuidagi kitsamalt defineerima. Jazz on meile kasulik ainult selles mõttes, et see viib meid kokku inimestega nagu Anne, aga noorte jaoks on see takistuseks.
Kalle Kalima: Teisest küljest oli suur osa eilsest publikust noored.
Chris Dahlgren: Nad tulid sellepärast, et teadsid, et Jazzkaar on huvitav ja progressiivne festival, see pole midagi sellist, mis ainult vanematele meeldiks.

Kes on teie lemmikud muusikas?
Eric Schaefer:Oi, see on pikk ja väga mitmekesine nimekiri. Stockhausen, Anthony Braxton, Björk, Squarepusher, Warren G.
Chris Dahlgren: Lisaks eelnevale Duke Ellington, kõik tema salvestused; Thelonious Monk; kaheksakümnendatest briti uue laine bänd XTC; lisaks müramuusika; Mandala 2000; Beethoven; Bela Bartok. Maailma vanim orkestraalse muusika vorm on Jaapani gagaku. Seda on mängitud ühte moodi tuhat viissada aastat ainult valitsejale ja õukonnale. Ainult viimased nelikümmend aastat on tavalised surelikud seda kuulata saanud.
Kalle Kalima: Hiljuti olen kuulanud Tom Waitsi. Madagaskaril elab üks maailma parimaid kitarriste, tema nimi on Garry (üldine naer). Jah, D’Garry ja ta on ilmselt üks parimaid kitarriste, kes eales elanud. Lisaks meeldib mulle 60ndate rokk nagu näiteks Pink Floyd, Beach Boys, Jimi Hendrix.

(Vahepeal asetab L’Effet Vapeuri trummar Alfred Spirli möödaminnes lauale enda plaadi.)
Kas teile meeldib nende muusika?
Kalle Kalima: Ma ei ole seda bändi veel kuulnud, aga tunnen trummarit. Meie ühine kontsert oli üks minu elu parimaid. Alustasime Helsingi Ooperi fuajees. Mul oli elektrikitarr ilma võimendita ja umbes 8 muusikut olid erinevatesse kohtadesse laiali laotatud. Ja see trummar tuli rahva ette koristajat mängides. Ta oli palju erinevaid pille valmis ehitanud ja see mis tal käes oli nägi välja nagu tolmuimeja. Spirli jalutas läbi publiku ja rahvas pidi püsti tõusma kui ta ridade vahelt läbi jalutas. Ta puhastas ära seinad ja võttis siis kätte mingid plastikust jubinad, mis lendlesid publiku kohal. Seejärel kasutas Spirli nelja meetri pikkusi õnge moodi asju. Alles teise seti ajal võttis ta trummid välja.

Millega te vabal ajal tegelete?
Chris Dahlgren: Mulle meeldib raamatuid lugeda, sörkida, kuid ma tegin endale haiget ja pean väikese pausi tegema. Lisaks on mägironimine huvitav, mõnikord jään mägedesse päevadeks.
Kalle Kalima: Mulle meeldib purjetada, aga seal, kus praegu elan pole merd. Muidugi jooksen ja loen raamatuid, aga mul on nüüd laps nii et tähelepanu on koondunud temale.
Chris Dahlgren: Eric kas sul on hobisid? Oleks huvitav teada…
Eric Schaefer: Mulle meeldib väga kõndida ja niisama ringi vaadata.