JK: Kadri Voorandi kvinteti tõsise näoga jats

25. aprill 2009

Kadri Voorand ei sarnane mitte ühegi teise Eesti džässilauljannaga. Samuti on raske teda mingi stiili alla paigutada, leiab Ivo Heinloo.

Kadri Voorand mitte üksnes ei laula, vaid joonistab erilisi maastikke oma uneleva, kaugustesse viiva häälega. Voorand on lauljana aastatega aina isikupärasemaks muutunud, nii et nüüd ei kahtle enam keegi, et kui peaks tehtama järgmine Eesti džässi tutvustav kogumikplaat, ei saa Voorand sealt kuidagi puududa.

Ivo Heinloo kirjeldab Kadri Voorandi kvinteti kontserti 23. aprillil NO99 Jazziklubis, kus kõlas peaasjalikult Voorandi uue plaadi muusika.

Lavale astunud koosseis on juba kaua kokku mänginud, kui ehk külaline Soomest Jussi Kannaste välja arvata. Oli tunda, et bändiliikmed mõistavad üksteist poolelt noodilt ja kohati liikusid pianist Jürmo Eespere ning Voorandi vokaal kaunis unisoonis.

Eespere jäi mulle muuseas meelde kunagi seepärast, et ta ühel kontserdil klaveri tagant püsti tõusis ja taltsutamatut publikut korrale kutsus: “Sellises lärmis ei saa mängida!” Eks sellest paista välja tema nõudlikkus ja ambitsioonikus, mis on muusiku jaoks kohustuslikud omadused.

Voorandi laulustiilis on oluline koht meeleolude järsul muutumisel, mistõttu ta meenutab laval näitlejat, kes ühe misanstseeni keskel suudab mitu rolli läbi mängida ning traagilise palge koomilise vastu käigu pealt välja vahetada või vastupidi. Kõlanud muusika kangastub justkui liikumine vaheldumisi kiir- ning külavaheteel.

Voorandi loomingut iseloomustavad komplitseeritud harmooniad. Tema loomismeetodile vastavalt – enne viis, siis sõnad – ongi sõnad ehk teisejärgulisemad, kuigi just oma laulude sisu jutustas Voorand kontserdil kuulajatele pikalt ümber.

Esitlusele tulnud lugudes oli nii lüüriline kui ka bebopilikult hüplev-närveldav poolus. Sellega klapib väga hästi, et Voorandi Jazzkaare-ristsete peategelane mõned aastad tagasi oli just Thelonious Monk, kelle tunnetusest Voorand ilmselt nii mõndagi kõrva taha on pannud. Selge on see, et Voorand ei sarnane mitte ühegi teise Eesti džässilauljannaga. Samuti on raske teda mingi stiili alla paigutada.

Paar kriitilist sõna ka. Võib-olla tundus see ainult mulle nii, kuid muusikute kontakt publikuga oleks võinud õhus tekitada tugevamaid elektrilaenguid. Kohati jäi mulje, et vooluringis voolu pole ning seda imetabast fluidumit, millest rääkis oma kontserdil Will Calhoun, natuke vähevõitu. Aga loomulikult tuleneb see ainult sellest, et Jazzkaar on minusuguse kuulaja elamusterohkusega lihtsalt ära hellitanud.

Koosseis:
Kadri Voorand – laul
Jussi Kannaste – saksofon
Jürmo Eespere – klahvpillid
Mihkel Mälgand – bass
Eno Kollom – trummid